Hitler's Last Secret

Tsitaat:Algselt postitas Bret
See toimus viiendas tiheduses Deefa baasi juures ja sellepärast lihtinimesed ei märganudki seda.

Kui inimene ei loe ja ei uuri siis on ta kas laisk, kirjaoskamatu või saab kusagilt palka....Palun tutvu teemaga.

Ja äkki on kellelgi ka need praeguseks serveritest hävitatud fotodokumendid, (nii doktor Freimuthi poolt projekteeitud vesinikupommi neutronpeegeldi valuvormist- mille Punaarmee kätte sai ja ka juba kord minu poolt avaldatud GRU Sõjaväe Kesk-Luureameti raportid (originaaldokumendid) toimunud vesinikupommi plahvatustest 1945
Edasi sappa panen ühe vanema kirjutise...


Patagoonia pilvede all...4


Nii nagu eelnevalt mainisime toimus Kolmanda Reichi tegelik uurimistöö tuumarelva loomiseks nii Saksa Armee Relvastusameti WHA, kui kolme erineva uurimisrühma poolt SS:i WVHA alluvuses.
Tänaseks on Venemaa arhiividest ja erakogudest leitud audentsete dokumentide põhjal avaldatud arvamust, et kolm SS:i alluvuses uurimistööga tegelenud keskust töötasid igaüks iseseisva sõltumatu uurimistööga.
Nii loodi põhimõtteliselt kolm erinevat tuumarelvaarendust.

a. Sfäärilise keemilise lõhkelaeguga käivitatav plutooniumlaengu ahelreaktsioon. (Seda pommitüüpi katsetati Rügeni saare polügoonil (katsetus 12.10.1944) sakslaste poolt ja muidugi viskas USA sarnase pommi ka Nagasakile).

b. Uraan 235 lõhustumisel põhinev pomm kus ahelreaktsioon käivitatakse kriitilise massi saavutamisega.
(WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt)
"Projekt Delta" Koodnimetus Riese, Mühle 1).
Sarnase tööpõhimõttega pomm heideti Hiro¹himale.

c. Kolmandaks just Kurt Diebneri ja Helmuth Freimuthi uurimisrühma poolt loodud nn. hübriid-tuumarelv (hybrid fission/fusion).
Siin käivitati keemilise pommisütiku lööklaine poolt plutooniumlaegu ahelreaktsioon.
See omakorda oli sütikuks pommi konstruktsioonilises keskmes olevale deuteerium-tritium mikstuuri ühinemisprotsessile. Just seda relva katsetas SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) Thüringenis ( 04.03. 1945).
Praktiliselt oli siin tegemist vesinikupommiga.

Muidugi on selge, et kõik need kolm erinevat relvaarendust vajasid väljatöötamisel rohkem katsetusi kui need kaks, mis on selgelt fikseeritud nii Vene kui Lääneliitlaste sõjajõudude poolt.
On andmeid, et 1944 aasta 6. mail ja 12. oktoobril toimusid ülitugevad plahvatused Friedlandi polügoonil Mecklenburgis.
Vene sõjajõudude kätte langenud AEG korporatsiooni dokumentide põhjal viidi läbi katsetusteseeria, mille eesmärgiks oli kuulisarnases või silindrikujulises reflektorreservuaaris oleva deuteerium-triitiumsegu reaktsiooniprotsessi käivitamine. Katsetuste juures viibisid dr. Trinks, dr. Diebner, dr. Freimuth.
Mereväe Relvastusametist dr. Haxel.
Kurt Diebneri uurimisrühma liikmed Thüringeni polügonil.
(Kes tunneb ära Eestimaa mehe Helmuth Freimuthi?)

Bad Saarowis paiknenud Kurt Diebneri ühele projektijuhile prof. Schumannille allunud uurimiskeskusest, mille arendustöös osales ka korporatsioon AEG, demonteerisid vene okupatsioonivägede eriüksused ja transportisid minema 1948 aastal viis angaaritäit eriseadmeid.
Bunkrisüsteemid tuumapolügoonil Bad Saarowis.
See seadmestik ning tehniline info aitas kindlasti kaasa vene termotuumaprotsessi uuringutele, teadustööle ja vesinikupommi loomisele.
Professor Schumanni märkmed
Venelaste poolt pihta pantud neutronpeegeldi valuvorm.
Vene sõjaväeluure GRU arhiivist pärit dokumendid mis annavad ülevaate Thüringeni pommikatsetusest.
Erakogus olev Kurt Diebneri skits aatompommist Tüüp-2 (seda mudelit oldi põhimõtteliselt valmis kasutama ka V-2 raketiarendustel).
Lõpetuseks mõned aerofotod mõlemast praeguseks faktiliselt tõestatud plahvatuspolügoonist.
Rügeni saare polügoon (katsetus 12.10.1944).
Thüringeni Ohrdrufi polügoon (04.03. 1945).
Kõigepealt maakaardil näidatud asukoht koos metsa, ehitiste ja infrastruktuuriga.
Järgmisel plahvatusejärgsel aerofotol on aga selgelt näha plahvatuse epitsenter ning minema pühitud pinnasekihid.