Kas väikesed lapsed tunnetavad vaime rohkem?

usun seda kuna endal kogemusi.Mul ema rääkis mulle kaks aastat tagasi, et pisikesena olin ma armastanud pimedaid ruume. Kui ma olin kahe aastane, meeldis mulle oma ette rääkida. Ema arvas et ma olen segane. Ta viis arstile aga mul oli kõik korras. Lõpuks kiskus asi nii kahtlaseks et ma juba mängisin kellegagi. Vaatasin tühjusesse ja olin vaikne järsku puhkesin naerma. Kuna olen natuke usklikust perest siis viidi mind kirikusse. Ema oli rääkinud preestrile, teine oli mind pühitsenud ja kutsunud hinge puhastaja. Tuli välja, et mulle oli kõrvale jäänud mu surnud venna hing. ( mul oli surnud 2 aastat enne mu sündi 3 aastane vend ). Algul öeldi et vältimatu on et mina võin surra. Kuna siis ei olnud tehnoloogia veel eriti arenenud siis polnud võimalust ellu jääda. Tuli saatuslik päev , mul pidi olema Memphes viverela ehk. suust , ninast ja kõrvadest jookseb verd nii kaua kui tühi olen. Mul hakkas ninast jooksma, kohe hakkas suust ja siis kõrvadest. Arstid suutsid selle peatada. Peale seda toodi pastor minu juurde ja ta ütles et minu vend oli mind aidanud. Ja ta oli jäänud sellepärast maale, et aidata minul ellu jääda, kuna ta teadis et nii on. Vanaema ikka alati nutab õnne pisaraid et mu vend nii hea südamlik oli, aitas mind kuigi teda ei aidatud. Nüüd vahel kui tema pilt pikali kukkub siis järgmisel hetkel on see kohe püsti. Vahel öösiti paneb ta tema esimeste sammude video tööle. Kui märkan et telekas töötab. Siis ikka nutan mõnusalt. Siis ma tunnen tema soojust ja headust. Aga kurbus südamest ei kao ! Alati ma mõtlen kui hea vend ta on. Ja isegi kui ma ei ole teda kunagi näind siis ma tunnen tema soojust tema headust. Tema südamlikust !