Mulle Dänkeni "arengupeetusega iidsed tulnukad"-jutud meeldivad. Seda kahel põhjusel;
- härra teenib sellega endale (ausalt) elatist
- osutab meie endi (ilmselgele) arengupeetusele.
Kuid selle viimasega on üks probleem. Nimelt on see nagu imeilus unistus, mille abil me püüame hallile ning rõõmutule
argile lohutust otsida. Siis, mida trööstitum on meid ümbritsev keskond, seda kummastavam on Dänikeni jutt iidsetest
tulnukatest.
Meie haridussüsteem ei tee teps seda pattu, et muinasaega.. mm.. muinasjutuliseks peab. Pole "progressi-korrektne",
pole "teadmispõhine" ja mis kõige hullem - õõnestab otseselt meie sotsiaalabituse usku.
Järerldus - Dänikeni fantastilised lood on sotsiaalpoliitiliselt rohkem poliitkorrektsemad ning tõega sarnasemad kui
ajalooline tõde ise.
Nõustun VLAD`ga - "kõik on maine" - nii et võime vabalt valida muinasjutulise elu ilma selle va argi-arengupeetuseta.
(selle postituse viimane muutmine: 06-11-2012 20:16 Ott Sama.)