Kuidas trollid ja eriteenistused peavad infosõda foorumites

Ehk saab aimu, milline on enamasti teemas mainitud tegelaste keelekasutus ja sellest lähtuvalt ümbritsev keelekeskkond - positsioneerumine.

Igatahes huvitav lugemine.

Egle Pullerits - Kuidas hoiduda kantseliidist

Tsitaat:Tekste liigitatakse laias laastus kolme suurde rühma: argikeelsed, ilukirjanduslikud ja tarbekeelsed. Argikeel on neist kõige vabam – kõneldagu kuidas tahes, peaasi et suhtluspartner aru saab ja sellist keelekasutust lubab. Ilukirjanduse ülesanne on mõjuda eelkõige esteetiliselt, see on sõnakunst. Tarbekeelsed on ameti-, ajakirjandus- ja teadustekstid. Tarbetekstide peamine ülesanne on edastada infot. Et oleks kergem teabe sisule keskenduda, pole seal soositud kõrvale kalded harilikust keelekasutusest ja tuleb arvestada keelenorme, kasutada kirjakeelt.

Ametitekst on niisiis üks tarbeteksti liike, millel on palju alaliike, žanre, millest igaühel on oma vormi- ja ka keelekasutustavad. Osutada saab aga ühisosale, mida ametkondlikus keelepruugis parandada. Selle ühisosa võiks kokku võtta kolme nõudega, millele ametitekst peaks vastama: olema selge, konkreetne ja ühemõtteline. Seda takistava keelekasutuse – keeruka, ebamäärase, mitmeti ja raskesti mõistetava stiili – võib kokku võtta ühe levinud väljendiga: see on kantseliitlik. Laiemalt võib kantseliitlikuks pidada teksti, mis on paljusõnaline, abstraktne ja milles sõnade seosed on ähmased.

Kitsamalt on kantseliiti kirjeldatud kui bürokraatiaslängi, sellisena on ta
üks väheseid kirjaliku slängi vorme. Släng sobib üksnes argikeele osaks, mis, nagu ülalpool mainitud, on hoopis teine suur tekstiliik. Paraku tungib släng omavahelisest pruugist ametlikku keelekasutusse, kus pole tema koht. Mõistagi ei ole kantseliit viimase aja mood, vaid sellele on keelehooldeallikates varemgi osutatud....jne

Maha kantseliit!