Eksopoliitika.

Eksopoliitika - 1. etapp (1948 -): Lendava taldriku vandenõu

Eksopoliitika vundamendiks on mitmed teadurid, kes alustasid tõsiseid uuringuid mitmete valitsusasutuste ja sõjaliste organite vandenõude osas, kes varjasid tõde UFO ja ETH nähtuste kohta. Need teadlased ja nende raamatud ilmusid 1950-ndatel alguses, sest siis sai selgeks, et sõjalised institutsioonid ja riigi julgeoleku asutused ei teinud jõupingutusi, et tõsiselt uurida UFO nähtuseid ja tõendeid mis toetavad nende maavälist päritolu. See sai hoogu juurde kui lekkis informatsioon Vandenberg'i 1948 esialgse uuringu tagasilükkamise kohta.

Oluline sündmus selles protsessis oli jaanuaris 1953 Robertsoni ümarlaud, kus osales rühm teadlasi ja mida juhatas dr HP Robertson ning mida salaja rahastati CIA poolt, seal soovitati, et UFO nähtustel peab “ röövima aupaiste “ sest need sündmused on kergelt manipuleeritavad " väliste jõudude" poolt viisil, mis kahjustab USA riikliku julgeolekut. Nõukogu soovitas "haridus-programmi", et hoida ära üldsuse nõudeid UFO nähtuste tõsisemaks uurimiseks:

” Aupaiste röövimise “ eesmärgiks oleks avaliku huvi vähendamine " lendavate taldrikute " vastu, mis täna tekitab tugeva psühholoogilise reaktsiooni. See program võiks oma eesmärgi saavutada kasutades massikommunikatsioonivahendeid, näiteks televisiooni, filmi ja populaarsed ajakirju. ... Selline programm peaks vähendama praegust avaliku sektori kergeusklikkust ja sellest tulenevat tarka vaenulikku propagandat.

http://www.cufon.org/cufon/robertdod.htm

Robertsoni ümarlauale järgnes märtsis 1954 Joint Army Navy Air Force (JANAP) 146 salajane ümarlaud, kus tunnistati solvanguks sõjaväelaste või lennuliini pilootide poolt avalikustatud teavet UFO nähtuste kohta, mis olid avalikustatud ja mida ametlikult "uuriti". http://www.cufon.org/cufon/janp146c.htm

Järgmine kriitiline dokument oli Brookings aruanne, mis valmistati ette Brookings Instituudi poolt NASA komiteele. Aruandes kirjeldati laastavaid ühiskondlikke mõjusid, mis tekivad kokkupuutel arenenuma kõrgtehnoloogiaga ja salastamise poliitilisi eelistusi juhul kui kontakt on aset leidnud:

"Antropoloogilised failid sisaldavad mitmeid näiteid ühiskondadest, kindlad oma kohas universumis, mis aga purunevad kui saavad teada varem tundmatutest ühiskondadest ja püüdes kohaneda erinevate ideedega ja vaadetega elule; kogukonnad kes on säärase muutuse üle elanud tegid seda väärtuste, hinnangute ja käitumise muutumise hinnaga".

See on poliitiline UFOsid puudutava informatsiooni kinni mätsimine ja maavälise salastamine mis on viinud “ lendava taldriku “ vandenõuni. Autorid ja raamatud mis
arutlevad UFO vandenõu üle pärinevad kahest teineteist täiendavast kuid erinevast allikast: teadlased ja “ kogejad “. Mõlemad lähenevad asjale erineval eksopoliitilisel viisil, kuidas andmed on saadud ja hinnatud. Esimene lähenemine keskendub poliitiliste protsessidele, mis ümbritsevad UFO ja ETH uuringuid ja mida hiljem kirjeldan
kui tavapärast viisi eksopoliitika määratlemisel. Teine lähenemine hõlmab maavälise tsivilisatsioonide poolt Maa poliitiliste protsesside ära kasutamist, mida kirjeldan hiljem kui mitte tavapärast viisi eksopoliitika määratlemisel.

Esimene lähenemine põhineb süstemaatilisel parimate saadaolevate tõenditega UFO juhtumiste uurimisel, et formuleerida järeldus nähtuse tegelikkuse kohta ja et tegemist on UFO juhtumi varjamisega. Sellele meetodile on aluse pannud selline UFO teadlane nagu Donald Keyhoe, kes kirjutas mitmeid raamatuid kirjeldades poliitilist varjamist, UFO kui reaalse nähtuse ja selle maavälist päritolu tõendite olemasolu kohta. Keyhoe oli eriti märkimisväärne teadlane, kuna ta alustas skeptikuna. Tema väliuuringute tulemused aga veensid UFO fenomenis ja selle maavälise päritolu õigsuses. Keyhoe ei kasutanud mõistet "eksopoliitika", vaid "lendava taldriku vandenõu" mõistet, et kirjeldada poliitilise ja riikliku julgeoleku organite tööd, varjates üldsuse eest tõde Maaväliste kohta. Keyhoe kõige tähtsamad raamatud kus ta kaudselt edendas, eksopoliitika kontseptsiooni oli The Flying Saucer Conspiracy (1955); Flying Saucers Top Secret (1960); and Aliens From Space (1973).
Nendes raamatutes, kirjeldab Keyhoe täpselt, kuidas erinevad sõjalised osakonnad ja riigi julgeoleku asutused on seotud kõrgeimal tasemel vandenõuga, et süstemaatiliselt varjata tõendeid UFO vaatluste ja nende ETH ( maavälise päritolu ) kohta.

Keyhoe kasutas mitmesuguseid allikaid oma järeldustele jõudmiseks. Kasutades oma sõjeväelase aegadest pärit sõprussuhteid ja võrgustikku, tagas ta omale teabe, mis käsitleb UFO vaatluseid "lekkimise" sõjaväeametnikelt. Tal oli ka ligipääs suurele hulgale andmetele mis kokku kogutud UFO teadlaste poolt, kes uurisid tsiviilisikute, sõjaväelaste ja lennundustööstuses töötavate inimeste tähelepanekuid. Keyhoe juhtis ka National Investigating Committee for Aerial Phenomena (NICAP) aastal 1959 kus esitas ka oma eksopoliitilisi või UFO vandenõu ideid mis põhinesid kindlatel tõenditel kuid ta naerdi välja ning sõjalised insitutsioonid, riigi julgeoleku asutused ja valitsusasutused eirasid teda.

Keyhoe keskendus mitmele UFO juhtumile, eriti hiiglaslike UFOde ( ehk emalaevade) 1953/54 aasta uuringu araunnetes jõudsid asjasse pühendunud USA ametivõimud järeldusele, et avalikustamine võiks põhjustada laialdast paanikat ja USA sõjaväevõimude usaldusekaotust. See olevatki Keyhoe arvates tõeline varjamise
põhjus. Oma viimases raamatus, Aliens From Space, kinnitab Keyhoe, et CIA ja USA õhujõud on kaks peamist institutsiooni, kes varjavad ja diskrediteerivad UFO uurijaid ja vaatluste tunnistajaid ning saboteerib Kongressi algatusi UFO nähtuste tõsisemaks uurimiseks.

Jätkub...