Miks vanades lahingupaikades ei kummita?

Ma usun saatusesse, aga usun ka Vabasse Tahtesse. Saatus on see tulem, milliseks tulevik kujuneb, kui asjade käik jätkub sellises tempos ja viisil, mis praegugi. Inimesel on aga võimalus omast vabast tahtest tulevikku muuta, võttes vastu erinevaid otsuseid, mis tema (või teiste) tulevikku mõjutavad. Kõnesoleval juhul siis võeti kusagil kõrgemates võimuorganites vastu otsus sõda alustada, paisates paljude teiste inimeste saatused segi. Mingil moel võis siis osade inimeste algne saatuserada mõjutada hilisemaid (algse surmaaja muutus).

Edasi läheb veidi offtopicuks
Need, kes ´juba sajandeid tuiavad´ on arvatavasti füüsilises kehas elades nii oma materiaalse elu külge klammerdunud (Inglismaa lossides näiteks kummitavad igasugused valitsejad, kes oma rikkusesse ära võisid armuda), et ka peale surma ei suuda hing endisest kodust/asjadest/inimestest lahkuda.
Veel võimalusi:
*Inimese, kes tapeti, hing võib "seostuda" (sest ma usun, et füüsilise kehata ei tunne ka füüsilisi emotsioone, nagu vihkamine või armastus) tema tapjaga. Enne surma soovis inimene kogu hingest talle kätte maksta ja piisava tahtejõu või tugevate vaimsete võimete korral suutis oma hinge siia maailma kinnitada. Hingena ei pruugi ta üldsegi midagi halba (suuta) teha, aga ta ei saa lahkuda ja lihtsalt jääb siia ringi käima. Üldse äkiliste traumade (liiklusõnnetused jms) ja muude traagiliste surmade tagajärjel võib hing siia ´kinni jääda´.
*Tugevad ja julmad needused, mis peale surma ka ära ei lõppe, hingel lahkuda ei lase ja võibolla ka kihutavad seda tagant.
*Omaksed, kes kadunukese surmaga leppida ei taha ja (jällegi ülitugeva tahtejõu või vaimsete võimete korral) tema hinge siin maalmas kinni hoiavad.
Olgu, sai piisavalt kirjutatud. Jasonil jälle tegevust

edit: lisasin veidi...

Muudetud: 13-1-08 kell 18:37:47 tribalangel