Üheks vanimaks ajalooliseks šifriks, seega siis salakirja- ehk krüptosüsteemiks, oli Rooma keiser Caesari šiffer, mille ta võttis kasutusse ligikaudu 49. aastal enne Kristust.
Caesar kasutas võtet, kus ladina tähestiku iga täht asendati temast tähestikus kolm positsiooni paremal asunud tähega. Kuulus asendatav täht aga tähestiku kolme viimase hulka, loeti kolm kohta paremale kuni tähestiku lõpuni ning siis uuesti tähestiku algusest peale. Taolist võtet kasutades teisendub sõna "ARVUTI" sõnaks "DUYXWL" ja "INTERNET" sõnaks "LQWHUQHW". Kes teisendussüsteemi ei teadnud, ei saanud tekstist midagi aru.
Tõenäoliselt oli Caesari ajal selline tekst küllaltki efektiivne kuna enamus tema kaasaegsetest kelle kätte info võis sattuda olid kirjaoskamatud ja need kes oskasid oleksid pidanud seda mingiks võõrkeeleks vms.
Tänapäeval on Caesari šiffer muidugi väga lihtsalt lahtimuugitav. Kui teada on fakt, et igale šifreeritava sõnumi ehk avateksti tähele vastab šifreeritud tekstis ehk krüptogrammis parajasti üks kindel täht, tuleb hakata proovima, milline täht millega asendatud on. Kui proovida läbi kõik taolised kombinatsioonid, on neid muidugi üüratu hulk, rohkem, kui terves inimeses aatomeid. Ei maksa aga unustada, et tähtede sagedusjaotus sõnades pole sugugi ühtlane. Nii esinevad tähed "a" ja "e" eesti keeles palju kordi sagedamini kui tähed "b" ja "g" ning tähepaarid "as" ja "em" esinevad kõrvuti sagedamini kui paarid "db" ja "mn". Võttes seda arvesse, jääb vaadata läbi tavaliselt ainult mõnikümmend või mõnisada tõenäolisimat varianti, mis on jõukohane ka paberi ja pliiatsiga arvutades.
http://en.wikipedia.org/wiki/Caesar_cipher
Abi
