Leiti inkade ohverdatud neidude massihaud

Leidsin ka midagi inkade kohta, mis nii kole ei ole kui need ohverdamised:

Aclla`d ehk päikeseneitsid või päikesepruudid olid rahvahulgast väljavalitud neiud. Nende järeltulijate – segavereliste inkade arv ulatus hispaanlaste tuleku ajaks kümnete või sadade tuhandateni. Acllad elasid spetsiaalselt neile ehitatud majades ja paleedes. Selliseid hooneid oli ehitatud ka harilikesse asulatesse. Acllade majades elasid kõige kaunimad neiud. Nende seas oli nii puricite kui curacade tütreid, Sapa Inca ja tema lähikondlaste väljavalituid. Neidusid võidi anda ka autasuks väljapaistvatele vasallidele. Paljud acllad ei tohtinudki abielluda, vaid pidid igavesti pruutideks jääma. Selliseid päikeseneitsisid teenisid väljavalitud teenijannad. Välismaailmaga ei tohtinud päikesepruutidel olla mingisuguseid kontakte. Kui keegi oli acllaga kokkuelanud, siis tapeti nii armuke, kui kogu selle suguvõsa, vahel põletati maha ka asula. Ka aclla surmati, kui ta kallal oli jõutud vägivalda tarvitada.

Cuzco päikesepruutide majas elasid põhiliselt Sapa Inca ja tema lähikondlaste tütred. Aclladele kuulus ühiskonnas väga austatud seisund ning acllaks saamist peeti naisele suurimaks auks. Abiellunult said neist kõrgülikute naised. Mehega vahekorda astunult lahkusid nad kohe ja igavesti oma majadest. Ka siis, kui aclla sünnitas poja või tütre Sapa Incale, võis tema seisundit ühiskonnas võrrelda vaid mitte-inka ülikkonna kõrgema esindaja seisundiga.
Acllad oma paleedes ei logelenud. Nad töötasid päevad läbi, valmistades rõivaid, mida kandis vist kogu elanikkond. Nende tuhandete pruutide osa riigi majanduselus ei saa alahinnata.

Oma pärritolust sõltumata said acllad Tahuantinsuyu riigi ülemkihi tähtsaks osaks. Quito riigi valitseja ehk curaca päikesepruudist tütar kinkis oma kuninglikule kallimale Atahuallpa nimelise poja. Temast sai hiljem esimene ja viimane mitte puhast verd Sapa Inca.

Allikas ja lisaks veel palju huvitavat teavet inkade kohta.

http://joosepx.blogspot.com/2009/06/inkad.html

Mis aga ohverdamisse puutub, siis inimeste ohverdamine on olnud peaaegu üldlevinud; see püsis pikka aega hiinlaste, indialaste, egiptlaste, heebrealaste, mesopotaamlaste, kreeklaste, roomlaste ja paljude teiste rahvaste usukommetes, Aafrika ja Austraalia mahajäänud hõimude seas isegi üsna hiljuti.
Hilisemate indiaanlaste tsivilisatsioon arenes välja inimsöömisest ja nad läksid seetõttu üle inimeste ohverdamisele, eriti Kesk-ja Lõuna-Ameerikas. Kaldealased olid esimesi, kes loobusid inimohvrite toomisest, asendades need loomohvritega. Ligikaudu kaks tuhat aastat tagasi hakkas üks õrnatundeline Jaapani keiser inimohvrite asemel savikujusid kasutama, kuid Põhja-Euroopas hääbus inimeste ohverdamise komme alles vähem kui tuhat aastat tagasi. Mõnes vähem arenenud hõimus ohverdatakse ikka veel vabatahtlikke, see on teatud mõttes usuline või rituaalne enesetapp.