Salajane jälgimine

Jälgimine tähendab informatsiooni kogumist-kogunemist.
Informatsioon ise on aga üks huvitav ollus - ta on nagu vesi, mis võib koguneda
või mida saab koguda, kuid mis võib samas ka omatahtsi üpris ootamatult ja täiesti
ootamatutes kohtades välja murda. Nii ka seegi kord.

Informatsioon tahtis minuni jõuda ja sundis mind telekale tähelepanu pöörama.
Hilisem kava uurimine väitis nähtu pärinevat sarjast "Tõelised kriminalistid".

Hääl kaadri tagant kiitis multikultit Vietnamist pärit pagulaste abil - oi kui tore,
et oma kuritegevusega Austraalia kultuuri rikastasid. Aga see selleks, tõeline pärl
- see, mis siia kirjutama sundis, oli loo lõpus. Vietnamlasest kurjategija trügis
poliitikasse ja laskis mõrvata oma vastaskandidaadi. Seda, et ta ohvrit jälitas ja
ka ise mõrvapaigal viibis, suudeti tõendada 4 aastat hiljem. Hääl kaadri taga teatas
uhkusega, et "nüüd, 4 aastat hiljem oli kriminalistidel kasutada tehnoloogia, mis
võimaldas määrata helistaja asukoha mõrva toimumise ajal".

Seega kõike, mida on võimalik salvestada, ka salvestatakse. Ja säilitatakse. Ja juba ammu.

Ei hakka siinkohal hinnangut andma "mul-pole-midagi-varjata" või "las-koguvad-mind-see-ei-mõjuta"
tüüpidele, eks nad saavad tagajärgi omal nahal täiega tunda. Olgu siis tegemist
tõbraste või lihtsalt lollidega.
Suvalise kiipkaardi kaasaskandmisel (kasutamisest rääkimata) on tõsised tagajärjed.
Kusjuures mitte niivõrd kurjategijatele, vaid just nn. tavakodanikele, kes ise endale
kurja teevad.