Titanic

Ei osanud seda teemat kuhugile paigutada ja mõtlesin, et kuna tekstis on ära märgitud ka tulnukad, siis paigutan ta siia.Artikkel ise ei pärine just eriti usaldusväärsest allikast, aga kuna sisaldab mõningaid fakte, mida peaks olema võimalik kontrollida, siis pidasin mõistlikuks see siia ülesse riputada.Ja tekst ise siis järgmine:

Kummaline maailm: "Titanicu" müstiline hukk

Hiiglaslik ookeaniaurik "Titanic", mis 1912. aasta aprillis Atlandil jäämäega kokku põrkas ja põhja läks, mähkus müütidesse ja legendidesse juba vahetult pärast seda vapustavat sündmust. Muuhulgas ilmnes aga üsna pea, et selle laineri saatuses oli seletamatut ettemääratust juba ammu enne seda, kui ta üldse valmis ja veele sai.

1897. aastal, seega viisteist aastat enne "Titanicu" hukkumist, nägi trükivalgust siis veel täiesti tundmatu inglise ajakirjaniku Morgan Robertsoni ulmeline romaan kummalise pealkirjaga "Tarbetus". See kirjeldas hiigelsuure transatlantilise laineri hukku, mille nimi oli "Titaan". Siis ei osanud keegi aimata, et Robertsoni pöörane fantaasia saab ükskord kinnituse kui õudne ennustus, mis arvukates detailides tegelikkusega tähttähelt kokku langeb, alustades laeva nimetusest ning ehitusest, kuni hilisema katastroofi koha, aastaaja ja põhjusteni välja.
Pärast seda hakati Robertsoni põhjama kui saatana käsilast, musta geeniust, õnnetuste esilemanajat. Romaan neeti ära, autorile enesele kuulutati boikott - elu lõpuni polnud tal õigust enam ainsatki romaani avaldada. Aga tol päikselisel hommikul, mil "Titanic" oma esimesele, paraku ka viimasele reisile asus ning õnnelikud pardalepääsenud end omamoodi väljavalituina tundsid, polnud kellelgi meeles või aimu mingist prohvetlikust romaanist. Või siiski...
Üks lugemishuviline katlakütja oli võtnud "Titanicule" ajaviiteks kaasa nimelt Robertsoni "Tarbetuse". Juba selle esimesed leheküljed muutsid ta ärevaks. Mida kaugemale ta oma vahikordade vahel lugemisega jõudis, seda enam haaras teda õudus romaani-laineri ja selle aluse identsusest, millel ise asus. Ta püüdis asjast meeskonnakaaslastelegi rääkida, ent sai vaid pilkealuseks. Sellegipoolest pages ebausklik katlakütja "Titanicult", kui see Southamptoni sadamasse sisse põikas.
Tema polnud kaugeltki ainuke, kes müstilistel põhjustel "Titanicu" tragöödiast eluga pääses. Neid oli ühtekokku 55 inimest, kes viimasel hetkel reisist loobusid või laevale hilinesid. Selle nimekirja mainekaim oli miljardär John Morgan, üks laevakompanii White Star, seega praktiliselt ka laineri omanikest, kes vahetult "Titanicu" reisi eelõhtul mõistetamatult haigestus. Kummalise põhjendusega ütles reisist kategooriliselt ära seda ammu ette nautinud suurtööstur Wood. Tema naine sai nimelt laineri ärasõidupäeval anonüümse telefonikõne, mis hoiatas: kui te ei taha oma mehest ilma jääda, võtke millised tahes meetmed, et keelitada teda sellest teekonnast loobuma... Valdav enamik reisist keeldujaist tõi põhjenduseks ebamäärase, painajaliku ohutunde, eelaimuse, nagu oleks midagi halba juhtumas.
Ülekoormatud uurimiskomisjonil oli niigi palju tööd, nii et esialgu omistati sedasorti müstikale vähe tähtsust. Parimal juhul peeti seda ebasoodsate olukordade kokkusattumusteks seoses igaühe isikliku eluga, või põhjendati intuitsiooniga. Kõlab loogiliselt. Et aga ligi sajandi jooksul pärast katastroofi on meremehed selles paigas näinud uppuva "Titanicu" siluetti, kuulnud selle hüvastijätusireeni, et meie päevil on ookeanist välja tõmmatud elusalt pääsenud, tollele ajale vastavalt riietatud inimesi, nähtud õnnetuspaigas otse ookeanist väljasööstvaid UFO-sid jne., pole alust väita, et "Titanicu" lugu ümbritsev saladusteloor oleks oluliselt hõrenenud, kõnelemata selle lõplikust langemisest.


Kui kellelgi on mingit infi selle raamatu kohta, siis võiks sellest siinkohal kirjutada.

Muudetud: 2-6-08 kell 22:23:14 ONE

Muudetud: 2-6-08 kell 22:30:25 ONE