Koolitulistamised

(01-11-2014 00:24 )paramunk Kirjutas:  Kui te soovite teada, täpsemalt, mis see endaga kaasa toob, millise jälje võib jätta, siis ehk olen mina just õige inimene sellest rääkima. Olin Koolis terve põhikooli aja alates 1-st klassist raske füüsilise ja vaimse vägivalla alla kannatud. Tean väga hästi seda, mis tunne on minna hommikul kooli hirmuga, et kas täna on parem päev, ja koju tulles koolist teadmisega, et sind võidakse pundiga oodata kuskil varjus, ja määrida või lõhkuda sinu riided, ja sinikaid täis saada. Hirmus elada 9 aastat selliselt, et see tunne kui wc-s nurgas istudes ja nutta, käia wc-s ainult tunni ajast, sest vahetunnis oleks olnud see võimatu. Mul oli mõtteid, lõpetada oma elu, mul olid mõtted kuidas panna neid ise põlvili ja hirmu alla, et nad enam ei jätkaks. Oli ka mõte, kui mul oleks relv, siis.... . Kiusamine oleks veel leebe sõna selle kohta öelda. Ja mind teeb tigedaks see, kuidas meedia kanalid veel näitavad Ameerika koolitulistamisi, jne. muid sarnaseid jutumeid mujalt maailmast ning siis psühhiaatrid räägivad kuidas ja mida jne. tuleks teha. Sellest pole abi. Leian, et psühhiaatrid peaksid alguses kindlaks tegema, kuidas sellised meedia kajastused mõjuvad just neile kiusatavatele. Kui minu käest oleks küsitud tollal, et mida ma arvan, mida ma mõtlen, kui näen sellist uudist, siis oleksin alguses kindlasti nutnud ning seejärjel öelnud, et see annab julgust ise sama teha. Sellised äärmuslikud koolitulistajad on pigem kiusatavate jaoks justkui iidolid, kangelased, neist võivad tekkida justkui eeskuju. Mina keelaksin sellised meedia kajastused Eestis ära, ning hakkaks tegelema koolis põhjusega, mitte tagajärgedega. Need kooli psühholoogid ja psühhiaatrid ei oska anda abi neile kiusatavatele lastele oma baas psühholoogia alustega, mille nad Kõrgkoolist saanud on ning lisaks paljudel neist pole isegi sellist kogemust olnud. Lühidalt öelduna kokkuvõtvalt on see, et oleks aeg aru hakata saama, et meedia on sellises olukorras vaid reklaamiks ja võimendavaks pooleks sellele ning tuleks hakata tegelema kiusajatega ja et kool on kasvatus ja õppeasutus, kuid praegu on liiga kerge režiim koolides. Taastada õpetajate õigused, sest õpetaja on koolis justkui asendus lapsevanem samaaegselt oma erialaga ning tuleb hakata tegelema põhjusega, mitte tagajärgedega. Selline pidev hirm jätab koolis kiusatavale eluaegse jälje. Pole harv ka see, et nad hakkavad hiljem pereelus olema domineerivaks pooleks perekonnas ning ka pere vägivallatsejad. See on üks suurim oht selles kõiges. Mis paneks küll meie juhtivates asutustes olevaid inimesi mõtlema.... ei oska mina kahjuks vastust anda.

(05-11-2014 08:58 )Minaelan Kirjutas:  

(05-11-2014 08:45 )Marconato Kirjutas:  

(01-11-2014 01:59 )cambodia Kirjutas:  Midagi pole öelda, puhas kuld. Piltlikult teema toimibki nii, et perekonna nõuandlas annab nõu inimene, kellel puudub endal perekond ja lapsed.
Viinamehi nõustab inimene, kes ei tea isegi seda, mis on tuumapohmell.


Ah soo, unustasin lisada, et käin aegajalt noortele sommidele eripedagoogi tegemas, et psühholoogiaalased ja muud sarnased teadmised päris rooste ei läheks. Igatahes on Eesti koolides toimuv üks paras tsirkus, etlemine, ilma kasutegurita. Ja ega see ei muutu.

Kui nüüd mõttega edasi minna, siis haiglates on onkoloogiks arst kellel pole kunagi olnud vähki või meessoost naistearst ja vastupidi. Südamekirurgiks on arst kellel pole olnud infarkti jne. Selles suhtes on selline võrdlus vähe totakas. Vabandust kui solvan.

---

Kas see Viljandi koolitulistamine hakkab meilgi vaikselt totaalkontrolli ühiskonna poole triivima? Juba Politsei räägib, et nad peaksid kontrolli interneti üle tõhustama ja rohkem inimesi monitooringut tegema palkama.

Tundusid mullegi sellised võrdlused kummalised, aga ei viitsinud väidelda.
Kui üheski endale tundmatul teemal sõna ei võta ja küsimusi ei esita, jääbki see teema tundmatuks.
Ei tule karta lolle küsimusi vaid teadmatust ja selle tagajärjel ärakasutamist ja kontrolli.
See on ainult tervitatav nähtus, et tavalised kodanikud hakkavad uurima ja küsimusi esitama asjade kohta, mis justkui "nendesse ei puutuks", sest tegelikult puutub siin riigis kõik kõigisse või mis?
Mida rohkem kõigest teame, kasvõi laias plaanis, seda vähem saab ehk meid ära- ja kuritarvitada ning "maha müüa".

P.s. somme peabki nõustamas käima, seal seda perevägivalda, laste äravõtmist, enesetappe, koolitulistamisi, linnakaklusi, viinarallisid jms "nähtusi" rohkem kui meil siin.
Ja eks "nõustamise" tasud ole ka kordades suuremad kui Eestis .

Ei saa võrrelda võrreldamatut. Jutt on konkreetselt ametitest, valdkondadest, kus vastava eriala töötaja ametiülesannete hulka kuulub, inimestega seotud, kriisisituatsioonide ärahoidmine, ennetamine, lahendamine (õpetajad, psühholoogid, servapidi ka korrakaitse ...) Teemakäsitlust silmas pidades (koolitulistamised), ei ole kindlasti juttu meditsiinivaldkonnast.

Minu postitus oli vastuseks foorumlase paramunk arvamusele, kes väga hästi kirjeldas, tänase eesti keskmikkooli taset, antud probleemidega (koolikiusamine) tegelemisel. Paramungaga sajaprotsendiliselt nõus. Keegi ennast seal selliste "pisiasjadega" üldjuhul ei vaeva. Põhjuseid, miks see nii on, on väga palju.

On olemas ameteid, kus isikliku praktilise kogemuse olemasolu on hädavajalik. Kui selline asi puudub, siis praktiliste koolituste käigus, selline asi tekitatakse nn. kunstlikult, elik pseudokogemus. Ja seda mängitakse ikka uuesti ja uuesti läbi... Kas kujutate piltlikult ette "koolitatud" sõdurit, kes pole praktikas osa võtnud ühesti sõjaväe õppusest ja kelle teadmised piirduvad ainult teoreetilise väljaõppega koolipingis? Absurd.
Eesti "diplomiveskid"- paljud kõrgkoolid, toodavad konkreetselt ebapädevat seltskonda, kvantiteeti, kes kooli lõpetamise järel ei ole võimelised taolistel töökohtadel (psühholoogia valdkonnad...) ilmselgelt töötama aga ometi töötavad.
Muideks, ka tänases kodumaises koolis toimib täpselt sama süsteem, mis on valdav ka kogu ülejäänud riiklikus süsteemis. Kus konkurentsivõimelised töökohad jagatakse isiklike tutvuste, meeldivuse alusel, mitte pädevust, kogemust arvestades. Või mõnele tuleb see üllatusena?
Olen nõus seisukohaga, et haridusasutuses, kus pannakse toime taoline ülijulm vägivallategu, ei saa asjad, päris kindlasti, korras olla. Nii füüsilisel, kui ka vaimsel tasandil. Ammu ei saa olla. Kuigi keskvoolu massimeedia väidab meile vastupidist. Aga mis neil üle jääb.