Koolitulistamised

Kui te soovite teada, täpsemalt, mis see endaga kaasa toob, millise jälje võib jätta, siis ehk olen mina just õige inimene sellest rääkima. Olin Koolis terve põhikooli aja alates 1-st klassist raske füüsilise ja vaimse vägivalla alla kannatud. Tean väga hästi seda, mis tunne on minna hommikul kooli hirmuga, et kas täna on parem päev, ja koju tulles koolist teadmisega, et sind võidakse pundiga oodata kuskil varjus, ja määrida või lõhkuda sinu riided, ja sinikaid täis saada. Hirmus elada 9 aastat selliselt, et see tunne kui wc-s nurgas istudes ja nutta, käia wc-s ainult tunni ajast, sest vahetunnis oleks olnud see võimatu. Mul oli mõtteid, lõpetada oma elu, mul olid mõtted kuidas panna neid ise põlvili ja hirmu alla, et nad enam ei jätkaks. Oli ka mõte, kui mul oleks relv, siis.... . Kiusamine oleks veel leebe sõna selle kohta öelda. Ja mind teeb tigedaks see, kuidas meedia kanalid veel näitavad Ameerika koolitulistamisi, jne. muid sarnaseid jutumeid mujalt maailmast ning siis psühhiaatrid räägivad kuidas ja mida jne. tuleks teha. Sellest pole abi. Leian, et psühhiaatrid peaksid alguses kindlaks tegema, kuidas sellised meedia kajastused mõjuvad just neile kiusatavatele. Kui minu käest oleks küsitud tollal, et mida ma arvan, mida ma mõtlen, kui näen sellist uudist, siis oleksin alguses kindlasti nutnud ning seejärjel öelnud, et see annab julgust ise sama teha. Sellised äärmuslikud koolitulistajad on pigem kiusatavate jaoks justkui iidolid, kangelased, neist võivad tekkida justkui eeskuju. Mina keelaksin sellised meedia kajastused Eestis ära, ning hakkaks tegelema koolis põhjusega, mitte tagajärgedega. Need kooli psühholoogid ja psühhiaatrid ei oska anda abi neile kiusatavatele lastele oma baas psühholoogia alustega, mille nad Kõrgkoolist saanud on ning lisaks paljudel neist pole isegi sellist kogemust olnud. Lühidalt öelduna kokkuvõtvalt on see, et oleks aeg aru hakata saama, et meedia on sellises olukorras vaid reklaamiks ja võimendavaks pooleks sellele ning tuleks hakata tegelema kiusajatega ja et kool on kasvatus ja õppeasutus, kuid praegu on liiga kerge režiim koolides. Taastada õpetajate õigused, sest õpetaja on koolis justkui asendus lapsevanem samaaegselt oma erialaga ning tuleb hakata tegelema põhjusega, mitte tagajärgedega. Selline pidev hirm jätab koolis kiusatavale eluaegse jälje. Pole harv ka see, et nad hakkavad hiljem pereelus olema domineerivaks pooleks perekonnas ning ka pere vägivallatsejad. See on üks suurim oht selles kõiges. Mis paneks küll meie juhtivates asutustes olevaid inimesi mõtlema.... ei oska mina kahjuks vastust anda.