Vanast võlast...

Neitsi,seda sama asja taon ma ise ka kõigile kirvega pähe,et milleks torkida maailma,mille üle meil powerit ei ole.
Uuestisündinu, mis puutub nüüd kõrgesse soosse,siis see on tavaline asi,no teema väliselt lisaks juurde,et samas mul omal suguvõsas on olnud mõisnikud,Jüri Bachval,vanavanaisa mul,ja ka oli olnud ikka üsna käre papi omalajal sulatega,aga okey,see ei ole siin praegu arutada teema.Ma ei imesta,et ouija boardiga midagi omale saad,teada värk et kunagi ei olla saa kindel kelle ja mis mõtetega omale saad.Mis moodi see vaim nüüd selle omaaegse tapetuga seotud on,olen arusaand et isa,´´tema ´´enda jutujärgi siis.Aga kurat teab,mis peletis ta tegelikult on ja mis tahab,see tal vahest mingi ettekääne mitte jalga laskmiseks.
Raul,usu,sinu uudishimu seda kremplit näha on pöördvõrdeline selle kuti isuga seda näidata kõigile asjast huvitatule.Ja sõja-ajal kui 8aastased sõtta juba läksid,ei siis enam keegi sul vaadanud mõisates kas tohib talupoega/sulast peksta tallis või mitte.Kus juures,mul omal ida-virumaal,kus maakodu oli,nüüdseks see lammutatud,aga kui see veel oli,siis laudas,üheskonkreetses nurgas ,kus enne oli talli peksupink,oli see olemine kuidagi kahtlane....mujal oli kõik nagu enam-vähem,ainult üks koht laudas,aga see selleks.Et seda mis omaajal tohtis või ei tohtinud,ei kottinud kedagi,olid sulane,said sellist keppi,et veri taga ja lihased väljas.Nii rääkis mulle mu oma kadunud vanaisa,kui ta väike oli ja nägi tallis sulase peksu kogemata pealt,oli päris õõvastav ikka olnud.Need on need saksa mõisnikud,kui metslased....