Atlantis--PLATONI "KRITIAS"

Tarmo Kulmari loeng Atlantisest, mis peetud saatele "Hallo Kosmos" aastal 2015.

Tsitaat:Eestikeelseid raamatuid sel teemal:
* Günter Kehnscherper „Kust otsida Atlantist“, tõlkija Tarmo Kulmar. Keskendub Kreeta hüpoteesile.
* Frank Joseph “Atlantise hukk”, mis keskendub kontseptsioonile, et eksitud oli dateerimisega ja tglt hävis hoopis pronksiaegne tsivilisatsioon ja seda maale langenud meteoriidi tõttu.
* Svjatoslav Romanov, “Atlantise kadumine”. Tema võtab Platonit sõnasõnalt ja on valmis uskuma seda, et tõepoolest Atlandi ookeanis midagi oli ja seda tõesti 12 500 a tagasi.
* Joel Levy „Atlantise ja teiste kadunud tsivilisatsioonide atlas“, see annab asjast huvitatutele kõige parema ülevaate senistest uuringutest.

Erinevad lähenemisviisid Atlantise-küsimusele:

1) uskuda, et midagi sellist on olemas olnud ja siis hakata mööda maailma otsima.

2) Platon illustreerib Atlantise looga oma kõige tähtsamas teoses “Riik” esitatud ideaalriigi vastandit.

3) Platon pidas Atlantisega allegooriliselt silmas hoopis tema enda aegset Ateena riiki, mis oli muutunud sisuliselt imperialistlikuks jõuks ja mida ta ei tahtnud otsesõnu kritiseerida; ei maksa unustada, et alles mõnikümmend aastat tagasi oli Ateenas poliitilistel põhjustel surma mõistetud Platoni enda õpetaja Sokrates.

4) Platon oli väge suure ettenägemisvõimega ja ta kirjutas Atlantise loo hoiatuseks tulevastele põlvedele, et need ei muutuks ülbeks ega liiga sõltuvaks tehnoloogiast.

5) tegu on järjekordse veeuputusmüüdiga. Veeuputusmüüdid on olemas üle kogu maailma, isegi kõrgmägedes Altiplano platool Boliivias ning Tiibetis. See paneb mõtlema, et sellised müüdid põhinevad mingitele sündmustele, mis kunagi inimkonna ajaloos on aset leidnud, ja need müüdid olid levinud ka kreeka kultuuris ka Platoni ajal ja Platon kasutas niisuguseid lugusid ära, et illustreerida oma teoseid.


Suurel määral taandub Atlantise küsimus paraku usu küsimusele. Vb suur osa Atlantisest huvitatuid ei tahagi vaadelda ja analüüsida fakte; sellesse on väga kaunis uskuda ja see ei ole üldse halb. See on väga üldinimlik. Läbi terve ajaloo kohtame igatsust kadunud kuldajastu järele. Selliseid on teisi ka: Vaikse ookeani põhja vajunud Mu, India ookeani põhja vajunud Lemuuria, või tiibeti Šambhala või lood kunagi Euroopa eelajaloolisel ajastul eksisteerinud tsivilisatsioon Lur või keltide mütoloogilised maad Avalon või Tír na nÓg; või ulmeline õõnsa maa tsivilisatsioon, Agartha. Lisaks lootus, et see kõik veel kuskil ka eksisteerib.

Kõige levinum tänapäeval on newagelik suhtumine, mille tuum seisneb selles, et Platonil oli õigus. Ta tõepoolest kuulis seda lugu, Atlantis tõepoolest 12500 a tagasi ookeani põhja vajus, see oli tõeline kõrgtsivilisatsioon. Lennumasinad jne jne.

Kus ta siis tegelikult oli? Mis on levinumad teooriad?
Mõistlik on jaotada nad kolme suurde rühma, õieti nelja, aga neljas on tänapäevane kõrgtsivilisatsiooni otsingu teooria, kus isegi Atlantist ei nimetata, küll aga eelmist tsivilisatsiooni, mis on mattunud lõunakontinendi Antarktise alla ja samuti hävis u 12 500 a tagasi ja mille suur eestvõitleja on Graham Hanckock.

Niiet jääkisme kolme suure rühma juurde:
- Atlantis Vahemeres. Siin on võimalik umbes 10 kohta eri ajastutel.
- Atlantis Atlandi ookeanis.
- Atlantis Ameerikas.


Vb meil oleks otstarbekas rääkida sellest, kuidas Platon Atlantist kirjeldab.
Platon esitas loo nagu ta oleks seda kuulnud Sokrateselt, see jällegi oma vanaisalt Kritiaselt, see oma vanaisalt, see omakorda veel sugulaste kaudu Solonilt, kes seda omakorda olevat kuulnud Egiptuse preestritelt.

Platoni teose „Kritias“ põhjal: Me räägime suurest saarest või isegi mandrist, mis asus Atlandi ookeanis teispool Heraklese sambaid ehk Gibraltarit. Olevat olnud troopiline maa viljakal tasandikul, mida põhjatuulte eest kaitsesid kõrged mäed; mis oli läbistatud niisutuskanalitest; lõunaranniku lähedal oli kaunis ja suurepärane pealinn, mille keskel asusid kindlus, paleed ja templid, mille seinad olid kaetud väärismetallidega, seal oli ka Poseidoni tempel, kuhu kogunesid iga 5 või 6 aasta järel Atlantise 10 kuningat. Atlantis kujutas endast konföderatsiooni, mitte tsentraliseeritud riiki. Ümber selle keskse akropoli olid kontsentrilised kanalid, kanalite vahel ringikujulised linnaosad. Keskne osa oli läbimõõduga u 1 km; kanaleid oli kolm, kanalite vaheliste maasõõride laius oli u pool km. Kanaleid ühendasid sillad, läbi nende jooksis veel üks keskne kanal, mis viis välja mereni ja sadamani. Saar ise oli tänapäeva mõõtkavas 550 km pikk ja 370 km lai. Seal oli härjakultus. Maa oli väga viljakas, andis 2-3 saaki aastas, seal oli palju loomi, troopiline või lähistroopiline kliima, koguni elevandid!

Platon teatab ka, et see saar või manner eksisteeris Platoni enda ajast arvutades 9500 a tagasi, tänapäevast arvutades 12 000 või natuke rohkem aega tagasi. See oli algselt tõeline kuldajastu saar, aga lõpuks muutusid inimesed ahneks, ülbeks, jumalakartmatuks ehk siis Platon ütleb, et inimloomus hakkas võimutsema. Inimesed laostusid kõlbeliselt. Atlandid oma suure sõjaväe ja laevastikuga otsustasid vallutada ära Vahemeremaad. Platoni informantide järgi oli atlantide sõjavägi püüdnud vallutada ka Ateenat, mis olevat juba sellal olnud väga uhke ja võimas linn. Atlandid aga kaotasid ateenlastele ja siis sekkusid jumalad, kes vaatasid, et niisugust kõlbeliselt laostunud rahvast peaks karistama. Platon annab mõista, et Zeus ei tahtnud Atlantist uputada, aga midagi juhtus, siinkohal tekst katkeb.

Teises teoses “Timaios” on pikemalt Soloni ja Egiptuse preestri kohtumisest. Preester ütleb, et üheainsa õnnetu päeva ja ööga vajus Atlantis koos oma rahva ja pealinnaga merevoogudesse, viies kaasa atlantide ja ka võiduka ateenlaste sõjaväe. Juhtus see, mida isegi jumalad niiväga ei tahtnud.

---

Tarmo Kulmari loeng jätkub.

Tsitaat:Atlantis Ameerikas. Platon ütleb, toetudes oma informandile, kelleks on algselt Egiptuse preester läbi kõikide jutustajate, et Atlantis asub sealpool Heraklese sambaid ookeanis ja kus ookeani taga on veel üks manner. Platoni järgi asus Atlantis vastasasuval kontinendil. See on omaette uurimisaines, kuipalju kreeklased teadsid Ameerikast, kas nad teadsid foiniiklaste kaubalaevareiside või millegi muu põhjal, aga selles teooriate rühmas seondatakse Atlantist asteekide, maiade, inkadega või koguni peetakse nende linnu Atlantiseks endaks. St see ei asunud mitte ookeanis, vaid et Atlantis ongi needsamad meretagused Ameerika kõrgtsivilisatsioonid, mille olemasolu kuidagi nagu oleks Platoni informantide kätte jõudnud. Siin on väga suuri küsimärke dateerimise asjus. Aga on uurijaid, kes tõepoolest pooldavad sellist arvamust.


Atlantis Vahemeres. Sellega on seotud kõige usutavamad seisukohad.

Toon esimesena välja 20. saj teisel poolel esile kerkinud Minoilise Kreeta (Egeuse kultuur) hüpoteesi. Egeuse kultuur sai alguse u 2600 a ema, see oli võimas pronksiaja tsivilisatsioon, kellel olid suurepärane põllumajandus ja laevastik, kes rajas kolooniaid saartele ja maismaale, kelle mõju ulatus kaugele, kes suhtles Egiptuse, foiniiklaste või nende eellastega ja ka teiste piirkondadega, ja kel olid olemas oma aja kohta väga suures tsivilisatsiooni saavutused. Knossose palee Kreeta saare põhjarannikul, mis on tõenäoliselt andnud ajendi labürindi ja Minotauruse müüdile ja millest on säilinud suurepärased varemed väga kaunite seinamaalingutega. Veel hiljaaegu oldi seisukohal, et Egeuse kultuur hävis umbes 1500a paiku ema Thera saare Santorini vulkaani purskest, misjärel hakkas Kreeta alla käima kuni ta langes 50-100 a hiljem mandri Mükeene võimu alla.
Pooltargumendid: mõlemad olid kaubandusimpeeriumid, mõlemil oli kaubalaevastik, sõjalaevastik, mõlemad rajasid kolooniaid, ka Kreeta paleed viitavad omalaadsele võimukonföderatsioonile nagu Atlantisel. Minose peatempel Knossos võis olla pühendatud Poseidonile. Mõlemis oli härjakultus. Egiptlased olevat kutsunud kreetalasi sambarahvaks, seepärast et egiptlased olid pidanud Heraklese sammasteks kahte Kreeta saare põhja poole sirutuvat neeme. Mõlemad on võidelnud mandri kreeklastega ja lüüa saanud. Kreeta võis vulkaani purskega tekkinud tsunamiga tõsiselt kannatada saada. Viide elevantidele võis tulla sellest, et egiptlased kauplesid kreetalastega, kellelt nad olevat saanud elevandiluud. Vahele – seda võisid egiptlased ka Aafrikast saada. Põllumajandus oli mõlemal edukas. Selle teooria püstitaja oli 1960nendatel kreeka arheoloog Angelos Galanopulos, kelle järgi Santorini purse ja Minose tsivilisatsiooni hukk oleks olnud aluseks Atlantisede müüdi tekkimiseks.
Vastuargumendid. Platon ei räägi midagi vulkaanist. Santorini purse arvatakse olevat toimunud varem toimunud kui Minose tsivilisatsiooni hukk. Peale selle on loodusteaduslikud uuringud näidanud, et Kreeta saare põhjarannik pidi küll tsunamis kannatada saama, aga vulkaanilise tuha vihma saar ei saanud, tuhapilv läks hoopis Väike-Aasia rannikule, niiet suurem osa Kreetast jäi kahjustamata. Kui see purse tõepoolest toimus varem, siis pidi Kreeta tsiv veel vähemalt 150 aastat eksisteerima. Muidugi veel torkab silma: ei Kreetal, Theral ega ka teistel Egeuse mere saartel ei olnud sellist pealinna kontsentrilise põhiplaaniga. Kreeta teooria mulle endale vanasti meeldis väga, tolleaegsete teadmiste seisukohalt tundus see usutavama kui praegu.

Nimetan ära mõned teised kohad Vahemere ruumis ja jätan lõppu ühe, mis mulle endale väga meeldib.

Teisena nimetan ära ühe jõuka pronksiaja kaubanduslinna Tartessos, mis asus sealpool Gibraltari väina Hispaania Atlandi ookeani rannikul. Sellest linnast on juttu isegi Vanas testamendis, kus Tarsose nimeline linn oli olnud Saalomoni ja Foiniikia Tüürose vürsti Hiirami kaubanduspartneriks. Alates 6. saj ema sellest linnast enam ei räägita. Kas ta hävitati või ta uppus, on ka mingeid üleujutuse jälgi leitud.

Kolmandaks – Kartaago, Vahemere suurimaid võimukeskusi, kaubandusimpeerium, oli kontsentrilise põhiplaaniga, Rooma suurim rivaal. Aga dateerimisprobleemid!! Nimelt see, et Platoni eluajal Kartaago õitses ja õlmitses. Muidugi on üks võimalus, mis tuleneb Platoni enda elukõigust. Nimelt Platon vihkas Kartaagot, sest ta oli noorpõlves langenud vangi kartaagolase kätte, teda peeti koguni lühikest aega orjana, tal õnnestus põgeneda. Nende sündmuste pärast võis ta võtta Kartaago oma kõlvatu riigi prototüübiks.

Neljandaks - pronksiajal vahemeremaid rünnanud mererahvad. Nimelt 13-12 saj ema ilmusid Vahemerele rahvad, kes röövisid rannikualasid ja ründasid võimsaid tsivilisatsioone, isegi Egiptust (kuid said lüüa); mererahvaid seostatakse Hetiidi ja Ugariti riigi hävinguga. Teadmata päritoluga rahvas, neid on peetud piibli vilistiteks. Tänapäeva arvamine on, et mererahvad saabusid Kesk-Euroopast, kus puhkes kliimakatastroof, nälg, rahvad läksid liikvele, jõudsid Vahemere äärde. Seosed Atlantisega – mõlemad on omalaadsed konföderatsioonid; on tulnud saartelt; Atlantis oli vallutanud Liibüa, ka mererahvad olid koalitsioonis Liibüaga; mõlemal oli sadu tuhandeid mehi, olid meresõitjad jne. Aga vastuväide – jälle dateerimine, Platoni Atlantis ja mererahvad ei olnud samaaegsed. Kuid kui juba egiptlastel oli olnud mererahvastega tegemist, siis ikkagi võis mererahvaste rünne 1200nda paiku ema anda ajendi sellise minevikus toimunud loo tekkeks.

Kõige viimasena Vahemere teooriate rühmas ma nimetaksin ära ühte katastroofi, mis toimus Platoni enda eluajal. Kreekas Peloponnesose ps põhjarannikul Korintose lahe ääres asus Helike linnriik. See oli rikas kaubalinn, poliitiliselt, sõjanduslikult ja majanduslikult võimas, Poseidoni kultus oli seal tähtsal kohal, ta oli Vahemere idaosas paljude Kreeka kolooniate rajaja. Aastal 373 ema, kui Platon oli 54 aastane, Timaiost ja Kritiast hakkas ta hiljem kirjutama, tuli ühel ööl maavärin, tsunami ja Helike kadus lainetesse, kust linna varemed olid veel aastakümneid välja paistnud. Hiljem need jäljed kadusid, kuna uued maavärinad nihutasid pinnase nii, et varemed jäid maa sisemusse mitu km rannikust eemale, kust need 20 saj avastati. Linnriigid mõlemad, Poseidon, häving sarnane, mõlemal juhul on seletatud selle hukku jumalate kättemaksuna pattude eest.

---

veel:

Tsitaat:Atlantis Atlandi ookeanis.
Assoori ja Kanaari saari on peetud Atlantise kunagisteks tippudeks. Juba foiniikia, etruski või rooma meremehed võisid nendest saartest teada. 19 saj atlantoloogia rajaja Donnelly arvas, et Assoorid on Atlantise vajunud mandri viimne jäänus. Üks atlantoloog väidab, et merepõhja uuring Assooride lähedal näitab, et tõepoolest Platoni kirjeldatud tasandik on seal olemas ja ta tahab sinna ekspeditsiooni korraldada. Donnelly järgi on Kanaarid samuti Atlantise osa, mis on jäänud veepinnast kõrgemale. Kanaari saartelt avastati juba antiikaja lõpul kohalik rahvas guantšid. Neil olid huvitavad kombed nagu egiptlastel ja inkadel, nad moonutasid koljusid ja tegid koljutrepanatsiooni. Niiet Kanaarid peaksid olema Atlantise jäänusena side egiptlaste ja inkade vahel, atlantide järeltulijad. Tenerife saarel on ka astmikpüramiide, Güímari püramiidid. Kuid geoloogia on seisukohal, et nii Assoorid kui Kanaarid on vulkaanilise tekkega ja ei saa olla merepõhja vajunud kontinendi jäänused.

On otsitud veel teisteltki saartelt, nt tõepoolest ligikaudu 12 000 aasta eest eksisteerinud saar Atlandi ookeanis Gibraltarist läänes, Sparteli saar, maavärinate ja tsunaamidega hävinud, aga ei olnud seal tol ajal mingit tsivilisatsiooni. Saare uppumine võis olla, aga kõige enam võis saarel olla kiviaja küla.

Veel üks huvitav arvamine, et Atlantis olevat olnud Kuubal või Kuuba lähedastel saartel. Võrdlemisi uus seisukoht, viimaste aastakümnete oma. Selle tõestuseks on Kuuba lähedal asuv Punta del Este saar, kus on huvitavate seinajoonistustega koopad, mis annaksid aimu kunagisest päikesekultusest ja selle teooria autor Andrew Collins arvab, et Kuuba on ainuke saar, mis Platoni kirjeldustega sobib - tasandik, mäed põhjakaares. Tõepoolest, ka mingid varemed seal 2000nendtel nagu oleks leitud. Aga kuidas Platon teada sai? Atlantoloogid vastavad – kindlasti foiniikia ja kartaago meresõitjad Platoni ajal käisid Kuubal.

Atlandi kõige huvitavamaks teooriaks on, et Atlantis on megaliitkultuuri Iirimaa. Ulf Erlingsson, Rootsi atlantoloog, tema arvates Platoni ajamäärang on vale, Platon kirjeldab kiviaegset tsivilisatsiooni Iirimaal, see on ainuke suur saar, mis vastab Platoni Kritiases toodud mõõtudele. Ka seal on idaosas suur tasandik, seal on Iiri kuningate muistne pealinn Tara, selle lähedal on säilinud 4. või 3. aastatuhandest ema hiiglasuur matmispaik Newgrange, mida Erlingsson peab Poseidoni templi asukohaks. Kuidas Platon teada sai Iirimaast? Megaliirkultuur oli piisavalt suur ja võimas, et egiptlased pidid seda teadma, oli olnud ka katastroof, mis tekitas Iiri ja Suurbritannia saarel oleva madalmiku, see katastroof oli nii suur, et jõudis Egiptuse preestriteni.

*********************************

Tänapäevase atlantoloogia rajaja on Ignatius Donnelly, USAst, Minnesota asekuberner, orjade ja naiste eestvõitleja, kirjutas raamatu “Veeuputuseelne maailm” 1882. a. Kõik muistsed tsivilisatsioonid pärinevad Atlantisest, see on tema teooria. Sellepärast ongi veeuputusmüüdid üle maailma levinud, samuti ristimärk, päikesekultus. Donnelly meelest hävitas Atlantise kokkupõrge komeediga. Pääsenud rajasid mõlemale poole ookeani uued asulad. Donnelly leidis ka kõikidest keeltest tõestusi nende ühisele päritolule. Eriti tähtus silp on at või ad. Püramiidid on mõlemal pool Atlandit, pronksivalmistamise ja muude tehnoloogiate sarnasused. Atlantoloogiline difosnism, see on äärmuslik difusionism, kus kõik pärineb ühest algsest kultuurist. Enam tunnustust on leidnud mõõdukas difusionism, kus mõned oskused või teatud müütide ideed on saadud kultuuride läbikäimise tulemusel. Tõepoolest kultuurid laenavad teineteiselt, kõike ei pea ise leiutama. Difusionismis on suur oluline tõetera.

*************************

Bimini saared Kariibi meres Bahama saarestikus. Edgar Caycel oli Atlantise kohta palju visioone ja tema nägemuse järgi oli Atlantise tsivilisatsioon väga võimas, palju võimsam kui tänapäevane, ja et nad olid ka oma ajaloo fikseerinud ja säilitanud, ehitanud nn mineviku saali, kus pidi olema nende teadmiste andmepank. Selle koha nimi on nagu pealinna nimigi – Poseidia. Cayce oli kindel, et see asub ligikaudu ses paigas, kus Bahama saarestikus on Bimini saared. Ning ta ennustas, et 1968 või 69 aastal tõuseb Atlantise pealinn Poseidia taas ookeani põhjast üles. Nad elavad seal all siiamaani ja kõik on hoitud ja küll siis saame nägema.

Cayce suri 1945. aastal. Tema ennustuse peale kehitati õlgu. Kuid siis tuli ootamatu arheoloogiline avastus. 1968 a juhuslikult üle lennates avastati ühe Bimini saare juures (Andros) merepõhjas huvitavad varemed. Ristküliku kujuline ehitis, hiljem leiti veel varemeid. Oli kahtlejaid, et mis seal ikka saab olla, niikuinii looduslik, sukeldujad leidsid atlantoloogide rõõmuks aga kaks paralleelset rida kiviplokke. Edasi leiti et kividel oleksid nagu tööriistade jäljed, olevat seal ka loomaluude kuhjatisi. Midagi seal igatahes on, inimtekkeline, mis on kunagi merepõhja vajunud. Varemed ei ole väga sügaval. Ei ole võimatu, et seal on linna või esiajalooliste ehitiste või koguni sadama jäänused. Skeptikud peavad ikkagi looduslikeks, selge see, või väga hilisteks, 19 saj ehitisteks, mis vee alla vajunud. Aga selgeltnägija ennustus mõnevõrra teistsugusel kujul osutiski tõeks.

****************

Lemuuria kontinent India ookeanis on tõenäoliselt antroposoofia isa Rudolf Steineri väljamõeldis. Vaikse ookeani Mu maast sai 19 saj lõpul vist selgeltnägemise abil teada britt James Churchward. Arvas et Kambodža suured varemed on väga palju vanemad ja on Mu maa jäänused. Ameerika kultuurid samuti, ja et Lihavõttesaar on Mu tsivilisatsiooni viimane tipp. Ka Mu maa on tõenäoliselt mõttekonstruktsioon.