Väide: Surnu hingega rääkimine kutsub kurja vaimu kallale

Eestlastel (või ka Eesti aladel elanud rahvastel) on ka igasuguseid matmiskombeid olnud.

Tsitaat:Ligikaudne objekti vanus või ajavahemik: 5.-6. (7.) sajand. Lepna Katkuauk: Matusekombestik Lepnal sarnanes juba varasematest perioodidest teadaolevale. Tegemist oli nn. kahekordse matuse tavaga, mille puhul liha lastakse kõigepealt kõduneda või eemaldatakse luudelt mingil muul moel. Lõplikku matusekohta tuuakse aga üksnes üksikud väljapuhastatud luud igast surnust. Põletusmatuseid selles kalmes ei esinenud.

Ilmselt on kinnihoidmine ja vahest rääkimine sisuliselt kaks eri asja. Ja pealegi, keegi ei anna garantiid, et nii nagu eestlased uskusid olevat, et nii ka tegelikult oli. Tõenäoliselt oli see osaliselt nii.

Sethyle: Film võis olla küll tõsielul põhinev, kuid sisaldas vaatajatele põnevuse pakkumise jaoks kindlasti ohtralt liialdusi, osade asjaolude mahavaikimist ja teiste osade ülespuhumist. Niiet tõe pähe seda võtta ei tasuks. Südame rahustuseks võiks ju enne surnuaial sõbrannaga rääkimist kõigepealt küsida (omaenda kõhutundelt/infoväljalt ise sisemiselt hästi vaikne ja rahulik olles), kas on sobilik teda välja kutsuda, ja pärast ilusti tänada ja tagasi saata. Kaldun arvama, et surnu kinnihoidmine on üsna energiamahukas tegevus ja see niisama lambist (kui inimene oma normaalset OMA elu edasi elab) ei sünni.

Edit: iseasi on mõned spetsiaalselt leinamisele pühendunud inimesed. On selliseid. Eks see sõltub juba tollest leinaja isikliku kaitsekesta tugevusest kas surnu hing või mõni muu tegelane pääseb teda kahjustama või ei. Viimasel juhul võib ta ka mõne leinaja sugulase ette võtta, nii teoreetiliselt võttes. Kuid ühte sellist leinajat jälgides - ptui-ptui-ptui - pole see nii olnud. Taolisel puhul on hea omada mingeid koduloomi, toataimi, materiaalset vara - mis sageli võtavad "rünnaku oma peale", toimivad piksevardana.

No see kõik ainult minu arvamus, mitte viimse instantsi tõde

[Muudetud: 8-9-2010 troodon]