Väide: Surnu hingega rääkimine kutsub kurja vaimu kallale

Minu vanaisa rääkis surnuaial oma surnutega, ja küllap samuti teeb mu ema, kuigi ta seda mulle välja ei ütle Ma ise ei ole üldsegi kindel kas ma nii tihti surnuaial käia tahan. Eks nendega saab mujal ka juttu ajada. Küllap on see eestlaste jaoks üsna omane komme olnud.

Edit: Tshiili ranniku kõrbete indiaanlased matsid oma surnud maa-alustesse kambritesse, seal nad mumifitseerusid looduslikult. Neile pandi kaasa sööki-jooki, tarbeesemeid. Pidustuste puhul võeti nad hauast välja, pakuti head-paremat, ja ma usun, et ka räägiti nendega. Pärast jälle hauda tagasi ja värske söök-jook kaasa. Samuti tegid Andides elavad indiaanlased, kaasaarvatud inkad. Istusivad muumiad tähtsate kivist ruumide seinaorvades ja jällegi ma ei usu, et nende arvamust ei küsitud. Ja kui hispaanlased need pühad muumiad ära põletasid, siis ajasid indiaanlased muumiate tuhaga ka kuidagi läbi. Kuidas see asi energeetilises pildis välja paistis, ma ei tea. Mis mõjud sellel olid? Mulle isiklikult muumiad üldse ei meeldi, üks avatar siit foorumist häirib mind. Kas on vahet tavaliselt maetud või põletatud surnu ja muumia vahel? Ju on. Ega egiptlased ilmaasjata vaeva näinud.

[Muudetud: 8-8-2010 troodon]