Tahaks ka rääkida ühe loo kummitusest. Lugu ise juhtus mu sugulastega ja pole mingit põhjust arvata, et perekond selle loo välja mõtles: Keset päeva kuulis kodus olnud naine, et keegi tuli uksest. Algul arvas, et lapsed tulid koolist, siis aga hakkas koer kurjalt haukuma, kedagi näha polnud, naine lebotas edasi. Mõne aja pärast nägi kuidas kõrvaltoa uks korralikult linki liigutades lahti tehti ja siis jälle kinni pandi. Naine arvas loomulikult, et on hulluks läinud ja otsustas, et läheb hoopis õue. Ja oh üllatust - ei saanudki minna, nagu klaassein oli ees olnud. Ise ta seda teisiti seletada ei oska, ta ei julge sellest senini õieti rääkidagi. Pages siis kabuhirmus teisele korrusele ja istus seal, kuni pere koju tuli. Teistele rääkida ka ei julgenud. Õhtul jälle välisuks käis ja koer lõugas. Mees läks vaatama, kes tuli, ei kedagi. Naine siis mainis, et juba päeval keegi nähtamatu käis. Nii need uksed seal siis käima hakkasid ja sammud tatsuma. See mees on (oli) väga veendunud materialist ning oli kindel, et tegemist ikkagi mingi materiaalse inimesega. Igal pool kus siis uks käis, sinna hambuni relvastatud mees ka tormas. Lõpuks andis alla. Siis see nö. kummitus otsis selle maja põhjalikult läbi. Mitte nagu poltergeist, mingeid asju ei puudutud ega liigutatud, lihtsalt käis kõik ruumid mitu korda läbi, ikka ühest toast teise. Naine lastega kössutas kusagil teki all ja löödud mees istus lihtsalt all toas tugitoolis. Vaese mehe maailmapilt oli küll põhjalikult segi löödud. Lõpuks kuulis mees, et sammud tulevad taaskord trepist alla ja käratas: "Mine too mulle üks kuldraha!" Ja kummitus lahkus, korralikult, välisukse kaudu. Maja ise on ehitatud tõenäoliselt (mingid arheoloogid seal isegi kaevamas käinud) vana surnuaia peale ning eelmisel päeval oli naabrimees uuele keldrile vundamendiauku kaevanud ja sealt olid mingid kondid välja tulnud. Tegelikult on see üldse üks jube koht, ma ise elan läheduses (arvatavalt vana kiriku koha peal) ning ma juba lapsena ei julgenud mööda seda tänavat kõndida isegi kõige päikesepaistelisema ilmaga. Hiljem on mitmed inimesed maininud, et neil seal halb viibida on. Olen seal tänavas isegi midagi üleloomulikku kogenud. Lugu nagu halvas Ameerika filmis, aga tõestisündinud. Kui keegi X seda mulle räägiks, siis ma ei usuks. Seda perekonda ma muidugi usun. Varem sai tondilugude peale naerdud, nüüd enam mitte.