Mis on vaimud/kummitused? - Arutelu!

(05-10-2012 03:33 )lahendused Kirjutas:  Vaimude ja kummituste juures pole vaja mingit "uskumist" - algatuseks piisaks, kui võtta omaks selgeltnägemise/teosoofia peenkehade kihtide olemus jämedamast peenemaks (füüsiline keha, astraalne keha, mentaalne keha, buddhi keha, atma keha, monaadiline keha, jumalik/divine keha).

Edasi on juba kõik "praktika" ja konkreetsed näited, mis põhinevad üksikute peenkeha kihtide lahtiseletustel:

Füüsilisel tasandil on 7 alamtasandit: 3 tihedamat on "füüsiline keha" (tahke, vedel, gaasiline), ning 4 hõredamat on "eeterlik keha" (eeter1, eeter2, eeter3, eeter4), milles voolab elujõud, ehk vitaalsus, ehk prana - sugulaste matustel ja surnuaedades nähtavad "kummitused" on surnute eeterkehad: reeglina pole neil "arukat teadvust", st nad vaid näitavad enda olemasolu, kuid neil pole midagi mõistliku öelda (peale selle, et "vaata mind", ma olen olemas) - vähese selgeltnägemise kogemusega inimestel ilmnevad nad nö "vaatevälja külgedele" (vaatad otse, näed neid paremal või vasakul silmanurgas), st kui neid "otse vaadata" (pöörad pea nende poole, et neid selgemini näha), siis aju kustutab nad ära kui "ebareaalse ja võimatu" (mida paganat, see inimene on ju surnud, teda ei saa ju olemas olla!); kui aga nenede kummituste/eeterkehade poole pilku ei pööra, vaid jälgid neid silmanurgast, on nad ilusti nähtavad (aju ei suuda vaatevälja servades olevaid asju nii tõhusalt tsenseerida).


Vaimolendi olemuse mõistmiseks tuleks esmalt aru saada erinevate olelusvormide ehitustest "läbi peenkeha kihtide":
a) mineraalidel on füüsiline keha, eeterlik keha ja veidi astraalset keha.
b) taimedel on füüsilne keha, eeterlik keha ja astraalne keha.
c) loomadel on füüsiline keha, eeterlik keha, astraalne keha ja veidi mentaalkeha.
d) inimesel on füüsiline keha, eeterlik keha, astraalne keha, mentaalkeha ja veidi budhhi keha.
e) vaimolendi keha põhiolekuks on budhhi keha ja atma keha, ning tal on veidi ka mentaalkeha, astraalkeha, eeterliku keha ja füüsilist keha - nii saab vaimolend ennast vajadusel näidata/projetseerida eeterlikule ja füüsilisele tasandile: kus ta on "üsna hõre", st ta paistab osaliselt läbi, ehk on "nagu valge helendav udu", mis omab reeglina silindriga sarnanevat kuju, mille tipus on tihti pea laadne moodustis.

Uskumise ja mitteuskumisega pole siin aga mingit pistmist: teoreetilise/kirjeldusliku poole pealt peaks suutma igaüks eelnevat mõista - küsimus on vaid igaühe praktilistes kogemustes selgeltnägemise alal: need, kes "ei usu", pole veel omanud vastavat selgeltnägemise kogemust, või eitavad seda.

Hirm on aga teadmiste/mõistmise puudumise üks väljendusvormidest: mida ei tea/mõista, seda kardad - kui aga üritad aru saada eelnevalt toodud peenkehade kirjeldusest, siis tulevad ka teadmised, ning mõistmine, ehk hirm kaob.

Ma praegu lugesin ja mõtlesin, maõtlesin ja lugesin, et kas ma hakkan vigu välja tooma, aga sain ma lõppeks vist ilmutuse ja mõistmise, et on ju päris kõnekas fakt. Ka "nõid" Vanaküla ja meie kohalikku VSi pole teaduslikud seletused nende hullumisteel kunagi huvitanud ega seganud... Ning lõppude lõpuks on ikkagi igaühe oma asi, kas ta suhtub asjadesse kaine mõistusega või teeb end lõpuks vähemalt iseenda ees lolliks (kui mitte varem, siis pärast surma kindlasti).

Lihtsalt huvitav on lugeda mõtteid, et teadus teab 10-15% tegelikkusest, siis selliste väidetega pretendeerid sa täiesti julgelt teadma 100%. Tavalise, teaduskauge inimese häda on selles, et ta ei mõista täpselt, mida teadus endast kujutab ning milles ja mida me üldse teame, see tekitab inimestes täiesti mõistetavat segadust, mille tulemusl võib talle tõesti jääda mulje, et teadus tegeleb ja tunnistab üksnes neid asju, mis on hammasratas hammasratta haaval lahti võetud ja mille toimemehhanism on selge ning ülejäänud asju pole teaduse jaoks lihstalt olemas, ehkki need tegelikult meie kõigiga igapäevasel toimuvad.

Jama jääb jamaks hoolimata sellest, kas jamaajaja end sellest puudutatuna tunneb või mitte. Teadus ei tunnista "poliitilist korrektsust" mille kohaselt jama ei tohi jamaks nimetada vaid selle kohta tuleb öelda viisakalt faktipuudega, et jamaajaja end jumala eest solvatuna ei tunneks sest tihti pole jamaajaja ise süüdigi, et ta jama ajab sest ta ei saa tihti ise arugi, et ta jama ajab sest "jama" pole solvang vaid diagnoos (seejuures mitte halvustav vaid konstateeriv). Oluline on see, et ratsionaalsemat sorti jamaajaja saab otseütlemise korral aru, mida ta ajab ning teeb oma vussiläinud mõtlemises tarvilikke korrektuure, ebaratsionaalsem aga solvub, kapseldub ja hakkab vastandumise printsiibil oma jamasse veel rohkem uskuma.