Nii, nüüd on käidud siis seal
Ülgastes ja
Tuhalas. Nagu kuri plaan esmalt ette nägi, siis käisime me enne Tuhalas ära. Kuna ma polnud enne selle nõiakaevu juures käinud, siis käisime Metavoga selle juures ka ära. Iseenesest väga huvitav ja mõnus koht.
Edasi läksime me Virulase koopa juurde. Alguses tekitas hirmu see väike koobas, et Õunõuuu, sinna ma küll ei lähe. Koopa sissepääs oli väga väike ja ning väga kivine. Lõpuks kui Tom oli kusagile koopasügavustesse ära kadunud, otsustasin ma järgi minna. Esmalt peatusin esimeses puhkekohas seal, selline laiem koht kus sai oodata ja teistega suhelda. Viimaks, kui Tom enam tagasi ei tulnud, otsustasin talle järgneda. Roomasime siis poris ja oksteprahis ringi. Oma 20 m vist, enne kui tuli selline suurem osa, kuhu oleks ca 4 inimest ära mahtunud. Kokku, arvestades neid keerutusi koopas, olime mingi 30 – 35 m kaugusel koopasuust. Tom tahtis edasi minna veel, aga kuna tal kahjuks ei olnud Eesti Miss Estonia mõõtmeid, ei mahtunud ta savipealsest vahest läbi. Ja ka mina otsustasin, et minu mõõtmed ei vasta sellele ning jätsin ka edasi minemata. Väga mõnus oli istuda täielikus pimeduses, mitte ühtegi valguskiirt ei paistnud ning täielik vaikus ( no ok, Tomi kõht korises nii et seda nägu). Sellise hea tunde tekitas. Midagi erinevat, mida pole enne kogenud. Ilmselt selle koopa juures asusid ka erinevad energiasambad. Pärast 10 minutilist pimeduse nautimist, liikusime tagasi. Läbi kiviprahi, okste ja VÄGA teravate kivide. Endamisi mõtlesin ma, et mis sunnib küll inimest sellisesse paika ronima? Aru ma sellest ei saa, kuigi ise läksin. Välja jõudes ootas meid väga – väga palav õhk, mis oli ebameeldiv, arvestades koopa mõnusat jahedat õhku. Siis tooksin välja ka mõned pildid, mis sai tehtud.
Valmistudes laskumiseks
Koopa avaus ja Metavo tagumine pool.
Plöga ja oksad.
Lõpppeatus: "Ma sealt küll ei suuda läbi pressida, kahjuks. Sealt paistab ilus ja suur ruum."
Meeletult kena ja puhas on olla.
Ka mina pole vist seda mõõtu.
Tagasiteel
"Kui vaikselt olla, siis kuuleb ..."
Peale seda, kui olime oma käed Karstijões (ma ei tea mis selle väikse oja tegelik nimi oli) puhtaks pesnud ja ennast veidi kasinud, võtsime sõidu ette Ülgasesse. Seal ootas meid vana fosforiidikaevandus. Vajalikud asjad kaasa, ronisime me avausest sisse ning ekslesime siis erinevates koobastes. Õhk oli seal sama mõnusalt jahe, kui Virulases. Siin-seal kahlasime botastega vees ning mudas, mis oli külm vaheldus koopa liivasele põrandale. Peale pooleteisetunnilist ekslemist jõudsime välja kusagil poole kilomeetri kaugusele autodest. Kui me lõpuks võsast ja porist (millesse Marge oleks äärepealt oma kinga kaotanud). Välja saime, ootasid meid autod ning kodusõit.
Nopped:
Kolm kanget
Raibe
Vees
Kooky tahtis vett botastega koju kaasa võtta.
Lõpp-punkt
Mu ilusad valged botased... 
Hei fishi, fishi, fishiiii ....
Tom on nagu hele tõrvik, paistab välja igal pool, isegi pimedas.
Metavo oli ainuke, kes karu nägi
Aafter
Selline see tripp oli. Igaühele jagus kogemusi. Mulle siiski jäävad mälestuseks hulgalised sinikad, mis ma koopas ronimisest sain ning kaks muhku, mis ma Ülgases vastu lage joostes lõin.
P.S: Aitäh, Tom, et julgustasid mind sinna sügavale koopasse ronima. (Y).
Muudetud: 9-6-08 kell 01:21:01 Cassiopeia
Abi
