Artiklid ajakirjast Paradoks B (90-ndate algus)

''SAATANA PÜÜNIS''

Alberto Gordoni kadus 3. mail 1753. aastal ootamatult, kukkudes ''ajalõhesse''. 22 aastat hiljem ilmus ta samal kuupäeval uuesti välja - sama noor ja ilus.
Kui te tahate teada, kus see ''lõhe'' asub, sõitke Sitsiiliasse. Väikeses Taconi linnakeses krahv Zanetti valduses on üks müüriga piiratud koht. Püha isa Mario pani selle nimeks '' Saatana Püünis''
18. sajandil elas Sitsiilias, väikeses Taconi linnakeses krahv Zanetti valdustes keegi lugupeetud käsitööline Alberto Gordoni. Ta oskas jalanõusid parandada, laudu-toole meisterdada, isegi maju ehitada, ühe sõnaga - oli kuldsete kätega meister. Iseäranis kuulsad olid tema valmistatud mõõgad. Krahv pidas oma käsitöölisest väga lugu. Võib-olla sellepärast andiski ta ühe oma sugulase Albertole naiseks. Abielu aga ei olnud õnnelik - neile sündis üksainus, haiglane ja alati rahulolematu tütar. Alberto püüdis iga päev midagi uut välja mõelda, hakkas oma töökojas alkeemilisi katseid tegema ja kadus sinna päevadeks, et torisevast naisest sel viisil kõrvale hoiduda.
3. mail 1753. aastal läks käsitööline ootamatult lossiõuest kaduma. Lihtsalt haihtus... Hämmastunud inimesed tuhnisid maapinna läbi, kuid ei leidnud ühtki süvendit, kuhu õnnetu oleks võinud kukkuda. Lesk leidis endale kiiresti uue mehe, aga tütar Rozetta jäi mõisa krahv Zanetti lapsi kasvatama.
22. aastat hiljem, samal kuupäeval, ilmus Alberto uuesti välja, samasse kohta, kust ta oli ära kadunud - Zanetti mõisaõue. Aga meister leidis oma maja tühja ja mahajäetud ning oli ebameeldivalt üllatunud.
Alberto läks majja. Proua tundis ta ära - Alberto nägi välja täpselt samasugune kui kadumise päeval. Kahekümne kahe äraoldud aasta jooksul polnud ta üldse muutunud. Albertole öeldi, et krahv Zanetti ja tema Loretta olid vahepeal surnud ja ka teda ennast arvati juba ammu teise ilma läinuks. Käsitööline ei saanud kuidagi aru, mis temaga oli juhtunud ja kus ta nii kaua oli olnud.
Kohtumine tütrega oli tormiline. Rozetta kinnitas, et Alberto ei ole tema isa ja palus, et see mees vangi pandaks. Seejärel ilmusid kohale kordnikud ja proua koos teenijatega. Nad kohkusid väga, kuid ei hakanud seletama, et olid kadunud mehe ära tundnud. Ent Alberto kinnitas kangekaelselt, et tema polnud hetkekski kuskile kadunud - seetõttu võeti ta kinni ning pandi hullumajja. (See asutus allus kohalikule katoliku vaimulikkonnale).
Arst, isa Mario, otsustas seitsme aasta möödumisel järsku Albertoga vestelda. Kuid too ei taganenud oma seisukohast ja kordas kangekaelselt, et on Alberto Gordoni ja mitte keegi teine.
Lõpuks õnnestus vaimulikul Albertot siiski veenda. Ja käsitööline jutustas, et esimesest kolmest aastast ei meenu talle midagi, kuid järgnevast hakkab talle üht-teist meelde tulema, olgugi uduselt.
Tal olnud selline tunne, et tema ''kadumise'' ja ''tagasituleku'' vaheline aeg oli olnud üpris lühike - üks päev, mitte rohkem. Ta oli sattunud mingisse tunnelisse ja jõudnud ühte ähmaselt valgustatud paika. Seal polevat olnud mingeid esemeid, ainult kummalised aparaadid. Ta ei saanudki aru, et näeb imelikke klaasist silmadega olendeid, kuid kuulis siis otsekui tema sisemusest kerkinud häält ja sosinat kõrva ääres: ''Esitle ennast...'' Hääl oli paluv ja sundiv. Alberto rääkis midagi endast, oma elukohast ja ajast. Siis nägi ta lõuenditaolisel esemel tähekesi ja punktikesi, mis näisid vilkuvat. Seal oli veel üks olevus, pikakasvuline ja pikkade juustega - arvatavasti naissoost. ''See'' andis mõista, et Alberto oli kukkunud ''aja- ja ruumilõhesse'' ning tagasi saata olevat teda väga raske. Kui teda ei õnnestu paari tunni pärast sinna läkitada, peab Alberto nende juurde jääma.
Isa Mario oli kindel, et Alberto ei valeta.
Kolm päeva hiljem jõudsid nad mõlemad Taconisse. Kannatuse kaotanud Alberto oli väga erutatud ja näitas kohta, kus ta oli kaduma läinud. Kuid inimesed kartsid talle läheneda. Siis naeratas Alberto õnnelikult, astus ühe sammu ja... kadus jälle, nüüd juba jäädavalt! Seekord toimus tema haihtumine paljude pealtnägijate silme all. Püha isa Mario tegi ristimärgi ja käskis selle paiga ümbritseda müüriga, nimetades selle '' Saatana Püüniseks''.