Artiklid ajakirjast Paradoks B (90-ndate algus)

POOLELIJÄÄNUD MAANTEEJOOKS
James Burne Worson oli kingsepp. Ta elas Leamingtonis, mis asub Inglismaal Warwickshire' krahvkonnas, ning tal oli ühel Warwicki suunduva tee äärsel kitsal kõrvaltänaval väike äri. Omasuguste seas hinnati teda ausa mehena, ehkki nagu seda Inglise väikelinnades tema elukutse esindajatega nii sageli juhtub, armastas ta ehk ülearu sageli napsi võtta. Sooja peaga kippus ta sõlmima rumalaid kihlvedusi. Kord hooples ta sellega, kui kange jooksumees ta on. Selle tagajärjeks oli kihlvedu, mida Worsonil näis olevat täiesti võimatu võita. Teatava rahalise panuse peale ta kinnitas, et on suuteline jooksma kogu tee Coventrysse ja tagasi, mis tegi kokku üle neljakümne miili. See oli 1873. aasta septembrikuu kolmandal päeval. Jooks läks kohe lahti. Mees, kellega kihlvedu sõlmiti ja kelle nimi on praeguseks ununenud , ning ühes temaga lõuendikaupmees Barham Wise ja kolmandana Hamerson Burns, kes oli ameti poolest vist fotograaf, järgnesid Worsonile kerges vankris või kaarikus.
Mitu miili jooksis Worson väga hästi, kerge sammuga, ilmutamata mingeid väsimuse märke, sest tal oli tõesti kõvasti võhma ega olnud ta ka nii purjus, et see oleks teda nõrgendanud. Kolm meest, kes talle väikest vahet hoides hobukaarikuga järgnesid, ergutasid teda aeg-ajalt sõbraliku nöökimisega ja hoidsid niiviisi tuju üleval. Äkitselt - see juhtus keset teed, vaevalt tosin jardi eespool ja lausa kõigi kolme silme all - näis mees komistavat, paiskus hoo pealt ettepoole, tõi kuuldavale hirmsa karjatuse ja kadus. Ta ei kukkunud maha, vaid haihtus enne kui jõudis maapinda puudutada. Temast ei õnnestunud leida enam ühtki jälge.
Teadmata, mida teha, vaatasid mehed mõnda aega sündmuskohal ja selle ümbruses ringi ning pöördusid siis tagasi Leamingtoni. Seal rääkisid nad oma jahmatavapanevat lugu ka teistele ning võeti hiljem vahi alla. Kuid kõik nad olid heal järjel, neil oli ausa inimese reputatsioon ja nad olid olnud juhtumi ajal kained ning ehkki üle kogu Ühendatud Kuningriigi jagunesid arvamused selle kohta kaheks, ei tulnud iialgi päevavalgele midagi, mis oleks heitnud kahtlusevarju meeste jutustatud loole, mida nad olid vande all kinnitanud.

''EKSINUD... KUSAGIL AJAS''
Lugu oli kirjas '' Fate'i'' 1959. aasta aprillinumbris. Selles kirjeldatakse seiklust, mis juhtus mr. ja mrs. Petersoniga Iowa osariigist Keokukist.
Abielupaar oli koos nelja lapsega veetnud 1935. aastal ühe nädalalõpu Missouris ja nüüd oldi teel koju. Nad keerasid peateelt kõrvale, et otsemini koju saada, aga jõudsid hoopis mingi tundmatu oru veerele. Oru põhjas nägid nad imelikku külakest, mis näis kuuluvat mingisse teise aega. Ehitised, riietus, primitiivsed tööriistad ja majatarbed - kõik viitas mõnele eelmisele sajandile.
Hiljem küsitlesid nad inimesi, kes seda paikkonda tundsid, kuid sellisest külast polnud keegi midagi kuulnud. Pärast seda ei õnnestunud Petersonidel seda kohta enam kunagi leida.
Veel üks ''Fate'is'' ilmunud lugu.
J.P.J. Chapman, kes elas Pool'is Inglismaal Dorseti krahvkonnas, kirjeldab oma kirjas, kuidas nad naisega eelseisvaks heategevusürituseks lilli korjamas käisid. Nad otsustasid otsida neid suurte elumajade läheduses asuvalt tühermaalt, kus kasvas hulganisti igasuguseid metsalilli.
Mr. Chapman nägi pisut eemal nurmenukke ja läks neid noppima. Kui ta uuesti pilgu tõstis, olid taamal seisvad elumajad kadunud. Ta kinnitas, et ''nii kaugele kui silm ulatus, oli ümberringi ainult tühjus''. Mr. Chapmanil oli ilmselt mingeid teadmisi teiste dimensioonide kohta, igatahes oli ta küllalt tark, et seda paika, kus ta kummalisse ümbrusse sattus, ära märkida.
Seejärel kõndis ta sinnapoole, kus olid asunud majad, kuid igal pool oli ainult tühjus. Päike oli taevas ja maa jalge all, aga inimestest, liiklusvahenditest või mingisugustest hoonetest polnud vähimatki märki.
Arvates, et naine võib tema äraoleku pärast muretsema hakata, pööras ta otsa ümber ja läks tagasi sinna, kuhu ta märgi masse oli jätnud. Kui ta sellest mööda sai, avastas ta, et kõik oli jälle nii nagu enne.
Naine oli olnud tema pärast mures. Ta kinnitas, et oli meest igalt poolt otsinud, aga polnud teda kusagil näinud.
Näib nii, nagu oleks mr. Chapman lahkunud füüsiliselt sellest dimensioonist ja siirdunud teise. Sealjuures tegi ta seda, mille peale oleksid tulnud väga vähesed: ta märkis ära ühest dimensioonist teise ülemineku koha. Võib-olla ainuüksi sel põhjusel oligi ta võimeline oma endisesse dimensiooni tagasi pöörduma.