Artiklid ajakirjast Paradoks B (90-ndate algus)

Järgnev lugu ei ole mõeldud nõrganärvilistele ja vabandan juba ette, et need lood ei ole seotud religiooniga ja ma tegelikult ei osanudki neid kusagile paigutada. Uut teemat ka ei soovinud avada, kuid kui see tundub, et võiks täitsa omaette teema olla, siis palun pange(moded) see ise ülesse. Loos on kasutatud sõna neeger, ei solva sellega kedagi, sest artiklis on nii kirjas ja nii ka jätsin. yar
TONDILOSS
Kentucky idaosas asuva, Manchesterist põhja poole, Booneville'i suunduva tee kahekümnendal miilil seisis aastal 1862 ühele istandusele kuuluv puumaja, mis oli olnud pisut uhkem kui teised selle ümbruskonna elamud. Järgmisel aastal hävis see maja tulekahjus, mille võisid põhjustada kindral George W. Morgani väeosad, kui kindral Kirby Smith oli sundinud nad Cumberlandi läbimurdest Ohio jõeni tagasi tõmbuma. Enne seda, kui hoone tuleroaks langes, oli ta juba neli või viis aastat tühjana seisnud. Põllud olid murakaid täis kasvanud, aiad lõhutud, isegi neegrite eluasemetest ja kõrvalhoonetest olid järel ainult varemed. Selle põhjuseks oli ühelt poolt hooletussejäetus ja teiselt poolt rüüstamine, sest ümbruskonna neegritele ja vaestele valgetele kujutasid mahajäetud hooned endast rikkalikke kütusevarusid, mida nad avalikult ja päise päeva ajal ei kõhelnud endale koju tassimast. Aga tõepoolest üksnes päevavalges. Pärast pimeduse saabumist ei läinud ükski inimhing, kui välja arvata mõni juhuslikult sinna kanti sattunud võõras, iial selle paiga lähedale.
Ümbruskonna rahvas nimetas maja tondilossiks. Et seda asustavad kurjad vaimud, keda on võimalik silmaga näha ja kõrvaga kuulda, oli tõde, milles kahelda oleks igaühele tähendanud vähemalt sama, mis kahelda jumalasõnas, mida pühapäeviti kuulutas rändjutlustaja. Maja omaniku arvamust oli võimatu teada saada: tema ja kogu ta pere olid ühel ööl jäljetult kadunud. Majatarbed, riided, söögikraam, hobused tallis, lehmad karjamaal, neegrid oma onnides - kõik jäi neist endises seisus maha. Kadunud polnud midagi peale ühe mehe, ühe naise, kolme tüdruku, ühe poisi ja ühe sülelapse! Pole siis mingi ime, et istandus, kus korraga haihtub seitse inimest, ilma et keegi selle kohta midagi öelda oskaks, teistele mõnevõrra kahtlane hakkab tunduma.
Ühel 1859. aasta juuniööl olid kaks Franforti elanikku, osariigi kaitseväe kolonel advokaat J. C. McArdle ja kohtunik Myron Veigh teel Booneville'ist Manchesteri. Neil oli ees nii tähtsaid asjatoimetusi, et nad pimedusest ja algava tormi märkidest hoolimata otsustasid teekonda jätkata. Rajuhoog tabas neid just siis, kui nad olid jõudnud tondilossi kohale. Välku sähvis vahetpidamata, nii et neil polnud raske leida väravat ning talutada oma hobused varju alla. Olles need lahti rakendanud, läksid nad läbi paduvihma maja juurde ja koputasid kõigile ustele, ilma et oleksid vastust saanud. Pannes selle ümberringi valitseva põrgulärmi arvele, lükkasid nad ühte ust ning see andis järele. Suurema tseremooniata astusid mehed sisse ja sulgesid ukse. Samal silmapilgul laskus nende üle täielik pimedus ja vaikus. Ei akendest ega pragudest tunginud nendeni ainsatki valguskiirt, väljas möirgavast tormist ei jõudnud nendeni vähematki sosinat. Tundus, nagu oleks neid äkki pimeduse ja kurtusega löödud ning McArdle meenutas hiljem, et oli ühe hetke vältel uskunud, nagu oleks teda üle läve astudes välk maha löönud. Kõike järgnevat võib niisama hästi lasta jutustada tal endal. Lugu on avaldatud 1876. aasta 6. augusti Frankforti ''Advocate'is''.

''Kui olin end pisut kogunud ning saanud üle esimesest üllatusest, mille põhjustas äkiline sattumine põrgulärmist täielikku vaikusesse, oli mu esimene impulss avada taas uks, mille olin enda järel sulgenud ja mille käepidet ma polnud veel lahti lasknud, sest tundsin seda selgesti oma sõrmede vahel. Mul oli mõte uuesti tormi kätte astudes kindlaks teha, kas ma pole mitte oma silmanägemisest ja kõrvakuulmisest ilma jäänud. Pöörasin käepidet ja tõmbasin ust ning... sattusin ühte teise tuppa!
Seda ruumi täitis hämar rohekas valgus, mille allikat mul ei õnnestunud kindlaks määrata, kuid mis võimaldas kõike täiesti selgelt näha, ehkki miski ei tundunud väga selgepiiriline. Ma ütlen küll ''kõike'', aga tõsi on see, et ainus, mida nende lagedate kiviseinte vahel näha oli, olid inimeste laibad. Neid võis olla kaheksa või kümne ümber, ja on muidugi mõistetav, et ma neid üle lugema ei hakanud. Neid oli erinevas vanuses või pigemini erinevas suuruses, lastest täiskasvanuteni ja mõlemast sugupoolest. Kõik lebasid põrandal peale ühe nähtavasti noore naise, kes istus nurgas, selg vastu seina toetatud. Teise, vanema naise kätel oli sülelaps. Üks nooruk lebas kummuli üle täishabemega mehe jalgade. Paar neist oli poolalasti ja ühe noore tüdruku sõrmede vahel oli tükike kleiti, mille ta oli rinna kohalt lahti rebinud. Surnukehad olid mitmesuguses kõdunemisjärgus ning olid näolt ja kehalt tugevasti kokku kuivanud. Mõnest polnudki peaaegu rohkem järel kui luukere.
Kui ma seal nii seisin, tontlikust vaatepildist täiesti juhmistunud, ning avatud uksest ikka veel kinni hoidsin, kaldus mu tähelepanu mingil seletamatul ja loomuvastasel moel sellelt śokeerivalt stseenilt kõrvale, et tegeleda pisidetailidega. Võib-olla otsis mu mõistus enesealalhoiuinstinkti ajel pidepunkti asjadest, mis oleks maandanud ohtlikuks muutunud pinget. Muude pisiasjade seas märkasin, et uks, mida ma ikka veel lahti hoidsin, oli tehtud rasketest needitud rauaplaatidest. Ukse servast ulatusid välja kolm rasket riivi, mis asetsesid üksteisest ning alumisest ja ülemisest äärest võrdsel kaugusel. Pöörasin käepidet tagasi ja need hüppasid välja. See oli vedrulukk. Seespool polnud käepidet ega üldse mingit väljaulatuvat osa - ainult sile raud. Kui ma neid asju ülima tähelepanuga silmitsesin, asjaolu, mis mulle praegu kummaline tundub, tõugati mind äkki kõrvale ja kohtunik Veigh, kelle olin saadud teravate elamuste tõttu täiesti unustanud, astus minust mööda tuppa. ''Jumala pärast,'' karjusin ma, ''ärge minge sinna! Katsume sellest õudsest paigast minema saada!''
Ta ei pööranud mu sõnadele mingit tähelepanu, vaid sammus nagu julge lõunaosariikide härrasmees kunagi otse toa keskele, põlvitas ühe laiba kõrvale, et seda lähemalt silmitseda, ning võttis selle mustakstõmbunud ja kokkukuivanud pea õrnalt käte vahele. Ukseni kandus tugev pahvakat jäledat haisu, mis mind täiesti rivist välja viis. Mu meeled läksid segi, tundsin, et kukkun, ja uksest tuge otsides lükkasin selle kõva kolksatusega kinni.

Rohkem ei mäleta ma midagi. Kuus nädalat hiljem tulin meelemärkusele ühes Manchesteri hotellis, kuhu võõrad inimesed olid mind toimetanud. Kõik need nädalad olin heidelnud närvipalaviku ja hallutsinatsioonide küüsis. Sündmusele järgneval päeval oli mind leitud mitu miili majast eemal tee peal lamamas, ent kuidas olin majast välja pääsenud ja sinna sattunud, ei saanud ma kunagi teada. Kui olin juba nii palju paranenud, et tohtrid mul rääkida lubasid, pärisin kohe kohtunik Veigh'i järele, kes öeldi (minu rahustamiseks, nagu ma nüüd olen aru saanud) olevat kodus ja terve.
Keegi ei uskunud sõnagi sellest, mida ma rääkisin, ning kes võiks seda neile pahaks panna. Ja kes suudaks kujutada mu kurvastust, kui ma kaks kuud hiljem koju Frankforti jõudes kuulsin, et kohtunik Veigh'ist pole sellest salapärasest ööst peale saadud mingeid teateid. Kibedasti kahetsesin siis, et uhkus oli takistanud mul pärast mõistuseletulekut kohe esimestel päevadel ikka ja jälle kordamast oma väljanaerdud lugu ning kinnitada, et see on puhas tõde.
Kõige sellega, mis juhtus hiljem - maja hoolikas uurimine, mille käigus ei õnnestunud leida ühtki tuba, mis vastanuks minu kirjeldusele, katsed tunnistada mind nõdrameelseks ning lõpuks mu võit nende üle, kes mind süüdistasid, on ''Advocate'i'' lugejad juba kursis. Ehkki palju aastaid on mööda läinud, olen ma seniajani veendunud, et väljakaevamised, mille ettevõtmiseks mul polnud ei seaduslikku õigust ega ka raha, oleksid toonud päevavalgele mu õnnetu sõbra kadumise saladuse ning heitnud võib-olla valgust ka selle mahajäetud ja nüüdseks hävinud maja endiste asukate ja omanike saatusele. Ma ei kõhkleks nüüdki veel otsimist ette võtmast ning mulle valmistab sügavat meelehärmi, et kohtunik Veigh'i omaste ja sõprade teenimatu vaenulikkuse ja mõistmatuse tõttu on neid otsinguid ikka edasi lükatud. ''
Kolonel McArdle suri Frankfortis 1879. aasta detsembrikuu 13. päeval.

Muudetud: 18-4-08 kell 21:44:01 yar