Hirmud ja nendest üle saamine

Tsitaat:Algselt postitas: ne00n
pimedust kardavad inimesed vaid sellepäerast, et nad kujutavad edile ette et kõikjal, kuhu nemad ei näe võib midagi üleloomulikku toimuda. Tegelikult ei ole vaimyd ega kõik mu paranormaalne absoluutselt pimeduse ega muu taolisega seotud. see selleks aga endal on olnud niiöelda foobia või kartus (kuidas keegi nimetab) voodialuste vastu. just nimelt. nimelt asi algas sellest, et kui olin veel väga väike siis ükskord tuli õhtul mu isa mulle jõulude najal jälle kommi sussi sisse panema ja kui kuulis et ma pesemast tulen peitis ennast minu voodi alla. ma ei märganud midagi, panin endale pid¹aama selga ja hakkasin voodi poole minema, kui äkki mu isal tuli kurikaval mõte, et kui ta niisama ennast välja ei vabanda, et miks ta mu voodi all on siis vabandab end sellega välja, et oleks nagu minda voodi alt ehmatada tahtnud ja ehmataski. kui olin päris voodi äärde jõudnud võttis isa järsult mu jalast kinni ja ma ehmatasin siivõrd, et kaotasin teadvuse, sellest ajast saati oligi mul foobia voodialuste vastu ja enne igat magamaminekukorda kontrollisin oma voodi aluse üle. nüüd olen sellest taspisi üle saanud...õnneks..see oli ikka päris hirmutav vahest üksi kodus olles ka.

hehehehe. Lapsele võib selline asi väga traumeeriv olla. Ise olen ka selline mänguhimuline ja meeldib teisi ehmatada. Nüüdsest olen ettevaatlikum, keda ma ehmatan.
Muide ükskord ehmatasin samamoodi oma ema, kuid tema istus diivanil ja vaatas telekat ja mina libistasin diivani alt ennast tema jalani ja haarasin tugeva haardega ta jalast kinni ja siis ta võpatas kõvasti, aga ei kiljunud ega karjunud. Pahaseks ta ei saanud õnneks ja ta üldiselt alati naeris minu vigurite peale ja neid oli väga palju ikka.

Ja veel tahtsin öelda, et mul oli pimedusega selline asi, et ma kartsin seda, kui ma teadsin, et on midagi karta. Näiteks ühes majas ja paigas ma seda kartsin, aga kui kolisin teise majja, siis võisin terve öö pimedas ringi kolada, sest tundsin ennast tõeliselt hästi ja turvaliselt selles majas. Nii et ma usun, et see on igal inimesel individuaalne.