Viikingid olid ootamatult glamuursed

Viikingite matusekommetest.
922 pKr reisis araabia kirjanik ja diplomaat Ibn Fadlan Bagdadi kaliifi saadikuna mööda Volgat üles. Seal kohtus ta viikingitega. Bolgari jõe sadamas oli Ibn Fadlan ühe viikingi pealiku matuse tunnistajaks.
Kirjeldus on kõige täpsem ajalooallikas laevamatuse kohta, mis meie ajani jõudnud.
Selles mainitakse, et lahkunu pere otsis vabatahtliku orjatüdruku, kes nõustus peremehele hauatagusesse ellu järgnema.
Laeva ümbritsesd "suured inimese moodi puukujud" - arvatavasti Norra jumalate kujud. Surnu matuseriietus koosnes kullaga tikitud kaftanist ning kuldsest damastist ja sooblinahast mütsist. Samal ajal ehiti ka orjatüdruk parimate riietega.
Surnud mehe ümber asetati tema relvad. Ohverdati ka loomi: koer raiuti pooleks, kaks hobust aeti vahtu ja lõigati siis tükkideks, mis samuti laeva visati. Tapeti ka kaks lehma ning kukk ja kana.
Orjatüdruk joodeti täis ja pandi surnud isanda kõrvale laevas asuvasse telki, kuhu oli kaetud külluslik peolaud. Surmaingliks nimetatav vanaeit heitis talle nööri ümber kaela ja seejärel lõi vanaeit tüdrukule laiateralise noaga mitu korda riidesse, kusjuures mehed ta ära kägistasid.
Siis tuli tõrvikuga viiking, kes süütas laevaraami all olevad lõkkepuud ja peagi neelas lõõmav tuli pealiku, tüdruku ja kaasapandud hauatarbed.
Niisugused "glamuursed" matusekombed olid siis viikingitel.

Lühendatult raamatust "Hauad, hauakambrid ja muumiad." EEK 2005.