Maa kui omaette eluvorm

Tsiteerin Epp Petronet viimasest Kortslehest (rõhuasetus on minu):

Tsitaat:Mõni hetk hiljem, selsamal sünnipäeval, juhtisin ma juba teadlikult jutu prügimägedele. Kas te teate, et Eestis visatakse ühest vallast teise suurt regionaalprügilat? "Mulle just helistati Võrumaalt," ütlesin. "Osa valla rahvast on nõus prügimäe ehitamisega, sest neid oli prügifirma rahadega sõidutatud välismaale superluks-prügilaid vaatama. Teine osa muretseb: on uuringuid, mis näitavad, et prügimägede ümbruses suureneb vähkkasvajate ja haigelt sündivate beebide oht." -- "Tõsi või?" -- "Jah, New Yorgis näiteks käib praegu kohtuasi, kus prügila lähedal elavate haigete laste emad on prügila kohtusse kaevanud..."
Muidugi küsisin siis rahvalt jutujätkuks, kas nemad laseksid prügila oma koduvalda ehitada. "Kindlasti mitte!" -- "Jah, ma soovitasin ka sel Võrumaa helistajal ikka prügila vastu hääletada, saatsin talle linke uuringute kohta, mis tõendavad, et prügilad on tervisele kahjulikud," vastasin ma.
Ning arutlesin edasi: "Aga samas, kuhu need prügimäed siis tulema peaksid? Kui uut prügimäge ei tee, siis vanad muutuvad aina ebaturvalisemaks, lekivad vette ja õhku... Hea küll, inimasustuse lähedale ei taha teha. Aga kusagile keset põlismetsa või raba ju ka ei tahaks.... Polegi nagu õiget kohta! Katsume siis vähemalt võimalikult minimaalselt asju prügimäele saata, eks."
Saingi sugulastelt mõttepausi ja kaasamõtlevad silmad, kuigi mu retoorika kõlas ehk läbinähtavalt.
Inimesed. Nad tahavad osta pakendatud toitu ja nad tahavad, et pärast toidu manustamist see karp lihtsalt kaoks silme alt. Nad tahavad, et prügi kokku korjataks ja ära viidaks "kusagile", mõtlemata sellele, et iga "kusagil" on kellegi kodu, kui mitte inimese oma, siis mingisuguse muu ökosüsteemi osalise kodu ikka.
Inimesed. Nad kiruvad liiklust, aru saamata, et nemad ise ongi ju liiklus. Nad ostavad asju oma lastele, mõtlemata sellele, et asjade asemel vajaksid lapsed kingiks vanemate aega ja tähelepanu...
Inimesed. Ma armastan inimesi, ma ei tohiks nende pääle pahane olla. Neid ei ole lihtsalt õpetatud, õigemini neid on õpetatud raiskama. Viimase viieteistkümne aastaga on Eestimaa harjunud sellega, et üha enam kaupa on pakendatud ja kiletatud. Plastpakkide keskel on lääne ühiskonnas kasvanud terved põlvkonnad inimesi. Nende jaoks on ka näiteks Pampersi ühekordsed mähkmed osa kultuurist, peaaegu nii kauge osa, kui mälu üldse ulatub. "Jajah, minu ema kasutas kah marlimähkmeid, ma ei teadnudki, et neid tänapäeval veel valmistatakse!" ütles mu ameeriklannast 60-aastane ämm. "Meie tavalises poes neid küll saada ei ole!"
Mõtlesin pärast selle peale. Kui mulle näiteks keegi ütleks, et hambaharja asemel on hambapesuks olemas palju parem asi, kuigi seda kohalikus poes ei müüda, siis ma vist ei usuks, sest olen ju lapsest saadik hambaharjaga pesnud.
Kinnisvarast ja koduvarustusest rääkides... Ameeriklased ei kasuta niisugust lihtsat sõna nagu "pesumasin". See on kaksiksõna: pesumasin-ja-kuivati, washer-and-dryer. Igal hommikul pestakse ja föönitatakse juukseid. Seda näitab ka statistika: kui Euroopas pestakse juukseid keskmiselt iga kahe-kolme päeva tagant, siis ameeriklased teevad seda kord päevas. Pisikesed kultuurierinevused, mille tagant joonistub välja suur statistika.
Sõna sõna vastu, pilt pildi vastu...

Edit. Leidsin ühe huvitava teadusuudise ka (Teadus.ee), mis sobib siia konteksti.

Tsitaat: ÖKOSÜSTEEMI TAASTUMINE VÕTAB 30 MILJONIT AASTAT
Ajaloo suurimate väljasuremiste järel taastusid ökosüsteemid vähemalt 30 miljonit aastat. 250 miljoni aasta eest Permi ajastul suri välja üle 90 protsendi liikidest nii putukate, taimede, mereloomade, kahepaiksete kui roomajate seast. Ökosüsteemid hävitati üle kogu Maa. Liikide vahel kujunenud võrgustikud katkesid ja ellujäänud liigid hakkasid taastumise nimel võitlema. See oli kogu eluslooduse välja suremisele teadaolevalt kõige lähem olukord.

Siiani arvati, et elu taastus üsna kiirelt, kuid see toimus vaid oportunistlike liikide näol, kes kiiresti hõivasid tühja ökoruumi. Nagu oli seda seasuurune tünnikujulise rinnaga Lystrosaurus. Bristoli ülikooli teadlased Sarda Sahney ja Michael Benton näitasid, et spetsialiseerunud loomad moodustasid keerulisi ökosüsteeme ja toiduahelaid hoopis pikema aja vältel. Nii et pärast suurt ökoloogilist kriisi võtab taastumine väga kaua aega.

Sahney ja Benton uurisid neljajalgsete selgroogsete nagu kahepaiksed ja roomajad taastumist. Nad leidsid, et ehkki neljajalgsed toibusid kiiresti, võttis stabiilse tasakaalu tekkimine aega 30 miljonit aastat.
Permi väljasuremised toimusid kolmes laines, millest suurim oli 251 miljoni aasta eest ja vallandus nüüdsetel Venemaa aladel aktiviseerinud vulkanismi tagajärjel, misläbi tekkis laavast kaetud 200 000 ruutkilomeetri suurune "Siberi lõks".

Ja veel eelpoolmainitud teaduslehelt:

Tsitaat: MAA ON JÕUDNUD INIMAJASTUSSE
Portsmouthi ülikooli geoloogid oletavad, et inimkond on Maad muutnud nõnda palju, et see on viinud Maa ajaloo ühe epohhi lõpule ja alustanud uut. Holotseen on lõppenud ja oleme suubunud uude epohhi -- Antropotseeni ajastusse.
Andrew Gale ja tema kolleegid on hinnanud inimmõjude põhilisi tagajärgi planeedile ja avastanud, et viimase 200 aasta jooksul on toimunud enam muutusi, kui siiani arvati. Nad jälgisid selliseid ilminguid nagu setete erosiooni ja ümberpaiknemist, põhimuutusi süsinikuahelas, globaalset temperatuuri, ookeani happestumist ja üldmuutusi Maa taimestikus ning loomastikus.

Inimaktiivsus on saanud Maa topograafia ja kliima esmamuutjaks. "Pole võimalik, et 6,5 miljonit inimest elab Maal, põhjustamata hiiglaslikke muudatusi füüsilises, keemilises ja bioloogilises keskkonnas," ütles Gale. Uurides stratigraafilisi kihte avastati näiteks liivadest tillukesi plastikosiseid ning suudeti tuvastada näiteks tuumakatsetuste algaega 1950. aastatel. Seepärast arvavad Gale ja ta kolleegid, et eel- ja järelindustriaalne Maa ei saa kuuluda samasse geoloogilisse aegkonda. Nad panevad rahvusvahelisele stratigraafia komisjonile ette nimetada Maa uusim geoloogiline ajastu Antropotseeniks.

Muudetud: 19-2-08 kell 16:31:06 elis