Tsitaat:Algselt postitas: trz
Eks ta ole vähemalt esialgu samaväärne hüpotees kui enamus siia jõudvad teemad. Aga senikaua kuni ka Suur Pauk on lihtsalt teooria, siis las ta vähe rikastab meie maailma.
Rikastamise vastu pole mul midagi - tänud seega viite eest, mis selle probleemistiku arutellu, mis ka teiste teemade all ju toimunud, ehk uusi momente toob. Küsiks aga siinkohal, et mis peaks juhtuma, et Suur Pauk ei oleks enam "lihtsalt teooria"? Või kas üldse on mõttekonstruktsioone, mis ei ole "lihtsalt teooraid"? Annan ise (ühe võimaliku) vastuse kah: "lihtsalt teooraid" pole need mõttekonstruktsioonid, mida saab (ja on) korduvalt katseliselt kontrollitud. Suur Pauk jääb seetõttu alatiseks "lihtsalt teooriaks". Aga sellega
ei ole veel kõik öeldud. Siin foorumis on (paraku) küllaltki levinud selline absolutistlik must-valge suhtumine, et kõik "lihtsalt teooriad", millel puudub lõplik ja täielik tõestus, on võrdelt head (või halvad). Sellise suhtumise juured istuvad (sh ka) moodsas liberalismis - kõik inimesed on võrdsed.
Aga ei ole ju! Võrdsed on nad vaid kitsas juriidilises mõttes (ja kaugeltki mitte kõigis riikides). Kujutlege ette igapäevaelu, kui me kõikidesse vastutulevatesse inimestesse täiesti "võrdselt ja ühtemoodi" suhtuksime. Nii on lood ka kõneksolevate ("lihtsalt") teooriatega. Minu jaoks on teatud valiku aluseks näiteks see, et Suurest Paugust ja looduslikust evolutsioonist (kas siis lokaalses või panspermaalses variandis) saame me kokku töötava (niivõrd-kuivõrd) teooria, samas kui
Cosmic Ancestri radikaalset varianti Suure Pauguga ühitada on, pehmelt öeldes, keerukas. Aga Suure Paugu (kuigi kahjuks-õnneks katseliselt kontrollimatu, st "lihtsalt") teooria taga on tegelikult tohutu hulk erinevaid vaatlusandmeid, mis suht kooskõlaliselt ühtsesse mudelisse mahuvad* - see teooria on tegelikult oluliselt vähem "lihtsam" (
kui darvinistlik evolutsiooniteooria.
*seda asjaolu ei kummuta tõigad, et leiduvad teadlased X või Y, kes arvavad, et Suurt Pauku pole kunagi olnud.
Tsitaat:Selline väike välgatus veel:
Ma ei tea kuidas teised mõtlevad aga mul arusaam, et tavaliselt on inimesel lihtsam leppida mõttega lõputust aja kulgemisest tuleviku suunas kui mineviku suunas. Et kui veel lõpmatusega lepitakse, siis sellega, et algust pole, on raske leppida.
Küllap on see kaunis levinud arusaam ja sellel on kindel isiklik-psühholoogiline tagapõhi. Mäletame me ju kõik oma sündi (no jah, lapsepõlve tegelikult muidugi) ja sellest alates on kõik olnud oluliselt teisti, kui varasematel aegadele, millest oleme vaid kuulnud-lugenud. Isiklikult ajal on seega kindlasti olemas algus. Ja kuigi on ka lõpp - me teame seda - pole seda meile antud meie vahetus kogemuses (
tulevikumälestused on selline suht esoteeriline teema).
Abi
