"Mõtisklusi elust pärast elu" (kohtumised surmaga)

Mina arvan, et keha käest peaks küsima, sest kui ei küsita, siis on see analüüsivõimega olendi piinamine. Ja miks ma arvan, et kehal on analüüsivõime? Sest sain Newtoni raamatust nii aru - minu arust ühes kohas oli see ka suht otse öeldud.
Muidugi mulle meeldiks kui keha ei oleks võimeline mõtlema - siis ei oleks ka dilemmat. Siis ma teaksin kindlalt, et olen hing, kellel on keha. Et minu mõttetöö on ikkagi hinge mõttetöö ja mitte ma ei pea endas taluma kahe mõtleva osapoole sõjatandrit.
Kui keha on vaid vahend, programmeeritud robot (Newtoni järgi võimeline emotsioonideks ja aistinguteks), mis ärkab mõtlemisele ja analüüsile vaid tänu hingele, siis milleks on nii, et Newton räägib sellest, kuidas kehasid kasvab järjest juurde ja setõttu on ka hingi enam vaja? Kas siis ei peaks olema, et keha luuakse hinge jaoks ja vaid juhul kui on kehastumas hing, kes seda vajab? Praegu on nii (nagu aru sain), et kehad sünnivad ja hinged valivad välja endale sobiva. Miks ei ole nii, et hing, kes kehastub, otsutab, missugust keha soovib ja alles siis on loojatel põhjust see keha luua? Pregu kirjeldavad hinged, et ühinevad kehaga kui too on ema kõhus - umbes alates 5endast kuust.