"Mõtisklusi elust pärast elu" (kohtumised surmaga)

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
Keha on lihtsalt vahend, täpselt nagu kingapaar jalutamiseks punktist A punkti B. Oluline on see, et kingad Sulle sobiksid.

Kehale pole tõepoolest õppetunde vaja, kuid väidetavalt on iga keha jaoks ette nähtud hing... ning kui mõnel kehal miskipärast hinge pole, peaks mõnes kehas olema kaks hinge või siis on mõni hing kaduma läinud, tasalülitatud, maha müüdud, nahka pandud... Ma seda teooriat edasi ei arenda, sest pole seda enda jaoks veel lõpuni lahti mõtestanud.

Jah, ma saan aru, et keha on lihtsalt vahend - hinge jaoks! Ja see ongi probleem! Ma kuidagi ei suuda end vist selgelt väljendada... Hinge õppetunnid ei ole siinkohal olulised, ma räägin kehast ja ainult kehast. Keha käest ei küsi keegi, mida tema soovib! Ja ometi on kehal ka intellekt, mõistus, mis suudab analüüsida ja seega endaga toimuvast aru saada. Mis mind häirib? Just see, et hinge ülim eesmärk on saavutada isetus, aga selleks peab ta olema ülimalt isekas - asustama keha ilma, et keh üldse midagi muud teha saaks kui leppida! Hing valib enda kasu silmas pidades konkreetse keha endale ka teades, et too saab temast vaid kahju - mõni teine hing ei suruks kehale peale nt võimetust jalgu liigutada või veel midagi. Ühesõnaga, kehale on hing nii mõneski mõttes kahjulik, kas pole? Ja sellest ma üritangi aru saada - kuidas leppida teadmisega, et mina hingena teen (võimalikult) liiga oma kehale, oma partnerile selles elus? See on tõsiselt ärevusseajav minu jaoks... Ja pole vaja imestada - kui ma armastuse ja isetuse printsiipi meeles pidades pean hoolima ka nt putukatest, kellele inimesed üldjuhul igasuguste tunneteta peale astuvad, et neist lahti saada (ka ämblikest, keda kardan, aga ometi kassi käest päästan), siis on vägagi veider, et ma iseenda elu nr1 partnerist ei peaks sügavalt hoolima ning ka tema heaolule mõtlema!
Loodetavasti ei olnud väga segane