Aspartaam ja seda sisaldavad tooted

Ma ei oleks arstide kui üksikpersoonide suhtes nii karm, et südametunnistuseta mõrvarid jne.
Ma ütleks, et arstid on pigem süsteemi ohvrid. Arstiamet kui selline on muudetud ca viinase 25 aastaga lihtsalt meditsiinitööstuse masinavärgi hammasrattaks.

Mõned põhjendused, miks ma nii arvan:

Arstilt on võetud võime mõelda "out of the box" ehk nende mõttemaailm on surutud raamidesse.
See on saavutatud arstide haridus- ja täiendharidussüsteemiga. Tohutult pika õppeperioodi jooksul (stuudium, internatuur ja residentuur) intoktrineeritakse tulevased arstid mehanistliku maailmakäsitlusega ja jäetakse põhjalik mulje/arusaam, et arstiks õppimine on meeletult raske, aega ja vaevanõudev protsess ja ainult sarnase haridusliku kadalipu läbinud võivad ennast pidada inimese tervise alal ainupädevaiks. Kõikide muude eluvaldkondade esindajad ei tea inimesest ja temas toimivatest mehanismidest praktiliselt mitte midagi, sest keegi teine pole ju pidanud nii palju ja kaua õppima. Sellega luuakse arstile mulje kui ainuteadjast, kuid...

...arstiametilt on võetud igasugune vastutus.
See vastutus on arstilt võetud suht märkamatult kõikvõimalike arstindust puudutavate regulatsioonidega.
Siinkohal lihtne illustreeriv näide:
Oletagem, et on kaks arsti - üks on väga hoolas ja õpitutruu ning teine on iseseisvalt mõtlev ja oma ametit tõeliselt arstikunstiks pidav.
Mõlemal arstil on 10 patsienti.
Oletagem, et esimesel, reegleid järgival arstil surevad kõik 10 patsienti. Ühe patsiendi omaksed kaebavad ta ravikvaliteedi komisioni. Komision uurib asja ja leiab, et arst täitis absoluutselt kõiki meditsiini reegleid ja teatab omakstele külmas rahus, et teate, arst on laitmatu renomeega ja tegelikult statistiliselt lõppevad 100% elusid surmaga. Kogu moos - arst töötab edasi.
Oletagem, et teisel, iseseisvalt mõtleval arstil, kes kasutab ravil ebakonventsionaalseid võtteid, tervistuvad 9 ja sureb üks patsient ja just selle patsiendi suguselts kaebab arsti peale. Tuleb kokku komision ja annab hinnangu. Sellelt arstilt võetakse igaveseks igasugune võimalus arstina tööd leida, sest ta eirab regulaarselt absoluutselt igasuguseid reegleid.
Arstid ei vastuta patsiendi vaid reeglite ees. Arstile endale jääb aga mulje, et ta vastutuskoorem on tohutu ning ta ei pööragi tähelepanu sellele, mille suhtes ta siis vastutab - ta lihtsalt teab, et ta vastutab.

Täiendusharidus.
Arstid, eriti "head" arstid käivad ennast regulaarselt koolitamas kõikvõimalikel seminaridel, konverentsidel ja kongressidel. Aga vaadakem, kes neil üritustel siis tarkusi jagavad? Ikka suured ja kuulsad teadlased. Kas need suured ja kuulsad jagavad oma tarkusi tasuta? Ei, ikka väga suure tasu eest. Kes neile maksavad, ehk kelle rahade eest kongressid/konverentsid/seminarid korraldatakse? SPONSORITE! Kes need sponsorid on? Kas metseenid ja filantroobid või mõned edukad ja jõukad arstid? Oh ei, ikka rikkaimad rikkamatest ravimikigandid. KES MAKSAB, SEE TELLIB MUUSIKA. Aga arstile jäetakse mulje, et "kuulus teadlane" rääkis oma isiklikest ja "objektiivsetest" teadusesaavutustest.
Isegi kõige labasem meditsiini eriala ajakirjandus ei suuda trükkida ühtegi lehekülge ilma sponsorrahata. Enamusi, kui mitte kõiki, meditsiini käsiraamatuid antakse välja sponsorrahadega või otseselt mõne hiiglasliku ravimitööstuse poolt.

Vaadakem seda meditsiinitööstust, mis ei ravi inimesi vaid toimib haigeid tootva konveierina ja vaadelgem arstide töökoormust ning raame, millesse nad on surutud (neile endile otseselt aru saamatult) ja teil hakkab arstikutse valinuist suhteliselt hale. Kunagi läksid need inimesed idealistlikult õppima maailma üllaimat ametit ja vaadake, mis nendega tehtud on, mis neist saanud on. Haa-lee!

Seesamune aspartaam on kõigi muude toksiliste jälkustega lihtsalt meditsiinitööstuse aurukatla kütuseks.