Sinu paranormaalsed kogemused

Mmm... minul on suht palju juhtunud... mille tõttu ma vahepeal suht hirmul olnud ega julgenud eriti millegagi tegeleda...


Endist elasin saaremaal... me elasime ema-isaga maal... külast umbes 2km eemal metsa poole, kus lähedla oli meri ja ilus loodus ning alati vaikne. Ema-isa olid nüüdeks umbes 14 aastat tagasi selle maja ise ehitanud, kuid teada on et selles samas maalapi peal on olnud ka 400 aastat tagasi üks muu maja, mis nüüd oli oma vundamendi jätnud mulla sisse...

Meil oli maal kahekorruseline kivimaja... ning teisel korrusel oli üks tuba jäetud tegemata, mida kasutati kolahoidmiseks. Lõpuks isa tegi sellest toast minu uue toa. Möödus paar nädalat oma uues toas, kui kord ärkasin kummalise heli peale üles. Mu voodi oli ühes toaservas, ja diivan teises, mis oli täpselt voodi vastas... ma kuulsin et keegi oleks justkui diivani peal ja laseks tavaliselt harilikul pliiatsin aina maha kukkuda, siis uuesti võetakse üles, siis uuesti lastakse maha kukkuda ja sedasi siis umbes 15 minutit järjest... alguses ma ei saanudki aru, mis toimub... kuid kui olin täielikult unest ärganud, tõusin voodist ja seisin näoga diivani poole, kuules ikkaveel seda kummalist pliiatsi kukkumist. Ma tundsin, kuidas keegi justkui mind põrnitses... lihtsalt vaatas... ja et ma polnud seal toas üksi.. ma olin kui paigale naelutatud, ma ei julgenud hirmust midagi teha. Hommikul rääkisin emale, ta ütles, et ta ei imesta, ning vaikis. Ma ei saanud aru , mida ta varjab. Kuid järgmine öö ma kuulsin taas midagi, kuulsin taas pliiatsi kolksumist... kuid siis see vaikis.. ja lõpuks kuulsin pikkade juuste harjamist.. tundsin, kuidas too asi liikus toas. see häiris tohutult. Ja sedasi oli mitu-mitu päeva. Lõpuks olin ma suhteliselt magamata, kuna pidin iga öö seda kuulma.. siis viskas mul üks öö üle ja ma suht suunasin mõttes oma viha tolle peale.. ütles et ta lõpetaks öösel elavate une häirimise ja et kui ta tahab siis tegutsgeu päeval, mitte öösel või kui tahab siis olgu mu toas kuid vaikselt. ja üldiselt ma suht olin vihane, kuna pea valutas juba magamatusest. Lpuks jäin ma magama, peale seda ma eriti enam ei kuulnudki teda... ainult päeviti kuulsin samme trepist alla tulemas, siis kui kodus üksi telekat vaatasin. Kuid ema rääkis kunagise juhuse lõpuks , mida ta oli aastaid varjanud. Ta tunnistas et seal majas oli miski, kuna ka tema kuulis samme kunagi trepist tulemas, siis kui ma veel pisike olin . Ta keeras end ümber, trepil polnud aga kedagi, kuid sammud tulid aina edasi ja lpuks kui alla välja jõudis, siis kadusid. Ema tundis sama tunnet, et keegi on seal, kuid see keegi pole halb. peale seda uurisime selle endise elaniku kohta, kes oli enda maja samasse kohta rajanud, kuid millest oli järgi jäänuf vaid vundament mulla alla. Tuli välja et seal elas üks vana naine, pikkade juustega, kes oli seal kandis surnud. Peale seda teadsime kellega tegu oli. Ja edaspidi juba saime läbi temaga, sest ta oli justkui kaitseingel, alati hoiatas läbi oma hääälte , et midagi juhtub. Kummaline, kuid siiski tõsi.


Minuga on veel igasuguseid asju juhtunud, kuid loodan, et neid enam ei juhtu, sest teistpoolsuse "hingedega" kokkupuutumine ei ole just meeldiv. :S