Tõendid, et inimene ei pärine neandertaallastest - tundmatud

Jättes ära need paljukordsed tsiteeringud (kursiiv - Sinu tekst, Kivikas):

1. Kui evolutsiooniteooria teeb suurepäraseid ennustusi selle kohta, kust võiks otsida ühe või teise nakkushaiguse puhangu algkollet, ... (ja palju muid konkreetseid probleeme) ning tegeleb evolutsiooni mehhanismide uurimisega, seega otseselt ei ennusta see eluslooduse tulevase arengu kui sellise kohta midagi [aga mineviku kohta?] siis ei pretendeerigi ju ta vastuhakule kreatsionismile ja/või "intelligentdisainile" kes just selliste elu tekke ja arengu väga üldiste küsimustega tegelevad ja väidetavaid lahendusi-vastuseid pakuvad. Või kuidas siis seda "vastuhaku" ideelist baasi nimetada? On see mingi muu teadus ... või ideoloogia või usk või mis iganes?

2. Elu tekkimise küsimus väljub evolutsiooniteooria raamidest, aga kuna jutt on laiemast üldteooriast, siis olgu pealegi. Kõigepealt võiks leida mõne planeedi, kus veel elu on, siis saaks asja ilmselt märksa paremini uurida.
Küllap sellest see huvigi neid leida ..
Samas tundub mulle, et eriti suurt edu selliste keskmiste paikapanemisel oodata ei ole - liiga palju on juhuslikkuse komponenti sees. Alustades sellest, et mis üldse on Maa-sarnane planeet? Kas keemiline koostis peab olema täpselt selline, nagu oli Maal ammustel aegadel? Jne. Liikide hetkearv sõltub ka lugematutest teguritest, näiteks kliimast, mandrite liikumisest jms, mis on ilmselt igal planeedil erinevate tsüklitega, muuhulgas ka suurest portsust juhusest, nii et mingi harju keskmise leidmine on ilmselt üsna lootusetu.
Paljude juhulike komponentide koosmõjuga saab statistika suurepäraselt hakkama - tulemuseks on normaaljaotus. (Ei - muidugi ei taha ma väita, et see kõik lihtne oleks antud probleemi korral.) Ja kui keskmistest ei piisa, tuleb muud jaotuse karakteristikud mängu võtta - kuni piisavalt täpselt määratud jaotuste endini. Ja kas ei jõua me Sinu tõstatatud probleemide ees alla vandudes järelduseni, et elutekke ja arengu üldiseid (planetaarseid) protsesse ongi lootusetu teaduslikult kirjeldada (nende kohta mingeid sisukaid ennustusi võimaldavaid mudeleid koosatada) ja siis ... on see juba usu küsimus, kas emake loodus, isake jumal või vanemad tulnukõed ja -vennad.

3. Geneetilise analüüsiga saadud kaugused ei ole ilmtingimata sobitatavad meie mõistetega liik, perekond jne. Elusloodus on dünaamiline, seetõttu ongi igasugused jaotamised liikideks jms täiesti subjektiivsed ja mitteuniversaalselt rakendatavad. Kui kahe selge liigi vaheline geneetiline kaugus on x, siis ei tähenda see veel teiste liikide puhul, et kõik populatsioonid, mille vaheline geneetiline kaugus on x, on kindlasti eri liigid. Siin tuleb jälle mängu terve rida nüansse, mis lõppkokkuvõttes on tingitud lihtsast tõsiasjast, et liike polegi olemas, vaid on populatsioonide pidevad muutuste jadad.
Millest ma aga ei tahaks teha järeldust, et taoliste jadade analüüsiks ei saaks kasutada (olemaolevaid või veel leiutamist vajavaid) rangeid matemaatilisi meetodeid - mis vabastaksid meid subjektiivsusest.