Kas vaim võis tõesti nii teha?

Siin on ainult üks ja lihtne lahendus, mis paraku muutub alati raskeks, kui inimene hakkab seda läbi viima.

TEE ENDA KALLAL TÖÖD.

Kui oled materialist, siis kaardista ennast, pea päevikut, uuri oma üldiseid hirme (mida Sa kardad - surma, satikaid, jne ja miks?). Treeni vastupidavust hirmule.
Võin öelda julgelt, et enamik selle foorumi liikmeid on väga tugevalt materialismi küüsis, "hingestatus" on vaid selline poos, mis teeb elu huvitavaks. Aga NB! ma ei mõista seda mingil juhul hukka, see on üks samme pikal teel.

Kui oled vaimne inimene, siis istu ja mediteeri, arutle vaimsete inimestega teemat.

Hirmust üle saamine ei tööta kunagi nii, et keegi ütleb: ära karda. Sa pead endas lihtsalt kohtuma oma hirmuga ja siis see hävib. Aga see võtab aastaid.

Hmm, materialismi juurde: enamik vaimseid õpetusi töötab nii vaimses kui ka materialistlikus maailmas. See tähendab: teeb Su igal juhul tugevamaks, sõltumata, kes Sa oled. Sa ei pea uskuma selleks, et muutuda paremaks. Aga Sa pead järgima. Midagi.

Väga lihtne viis hirmudega tegeleda: uuri oma hirmu, taanda see millelegi. Kas kardad koeri, sest kunagi väikse lapsena mingi koer Sind hirmutas? Kas kardad kummitusi, sest oled kuulnud neist halba? Või kardad kummitusi, sest nad viitavad ebamugavale tõele, et maailm on pisut teistsugune, kui ühiskond on Sulle siiani õpetanud? Sellel viimasel juhul tuleb küsida: kes kardab ja miks kardab?

Areng on väga pikk asi, see võtab aega elusid, mitmeid elusid. Ei ole midagi halba selles, kui mingis elus kõigepealt kardad.

Üks põhjus, miks tonte kardetakse, on soovimatus valida: minna edasi maailmaga, kus tonte pole või maailmaga, mis on palju laiem, kui senine kitsas ring. Kuni seal kõhkluste juures kinni istud, nõnda kaua kardadki.

Üldine reegel: ÄRA KIIRUSTA. Asjad juhtuvad omal ajal. Ainult enda sees vasta iga kord: tahan karta/ei taha karta; tahan teada/ei taha teada.