Harry Potter & Deathly Hallows

Ehk ka midagi veel lisada ...
Rääkides LOTR-st, räägin ma muidugi raamatutest. Filmist vaid niipalju, et ta polnud siiski nii hull, kui kartsin (mis oht väga meeldinud raamatu järgi tehtud filmi korral alati on). Aga oleks ma esmalt filmi näinud - ei tea, kas oleksin raamatu kätte võtnud. Ma pole miski muusikatundja (ega ka mitte suur muusikakuulaja), aga minu jaoks on LOTR kui suur, võimas ja hästikomponeeritud heliteos. Ta algab proloogiga ("Kääbik"), milles põhiteema - Sõrmus - juba sisse tuleb, kuigi me veel ta tähtsust ei aima. Ja hakkab siis arenema järjest uute pillide (tegelaste) liitumisel teekonnal Shire'st Rivendelli, kuni saavutab täisjõu nõupidamisel Rivendellis ning kulgeb seejärel Sõrmuse Vennaskonna dramaatilise rännakuna kuni selle lagunemiseni Parth Galenis. Siit murdub teema polüfooniliseks ja kulgeb mitme alateema (Frodo&Sam, Aragorn&Gimli&Legolas, Merry&Pippin) põimudes võimsa finaalini Mordoris vulkaani südames. Sealt edasi liituvad teemad rõõmsaks ja rahunevaks helijõeks, millisse aga märkamatult hakkab tekkima üks ebamaiselt kaunis kuid kurb motiiv. Motiiv, mis saab täie selguse sadamstseenis ja mis lõpetab muusika ühel kõrgel ja (meile, maalistele) pea kuulmatul noodil, kui Frodole meresinast avaneb Haldjasaare vaade.
Mis veel? Muidugi John Ronald Reuel Tolkieni hariduslik taust (Oxfordi professor) ja sügavad teadmised folkloori ja lingvistika valdkonnas, mis lubanud tal luua haarava tervikliku ulmemaailma. Samas kui HP maailm, vaatmata oma rohkeravulistele "nõiaviguritele" jääb minu jaoks ikkagi suht tavaliseks ja igapäevaseks.
Ja küllap, tribal, on asi ka "ealistes iseärasustes" ( ). Mina lugesin "Kääbikut" (eestikeelses tõlkes) esmakordselt siis, kui seda oma lastele ette lugesin ja LOTRi veelgi hiljem (originaalis, eestikeelne tõlge on minu arust kehva).
Üks väga isiklik asi veel. Minule koolis ei meeldinud. Kuigi olin hea õpilane.