Harry Potter & Deathly Hallows

mina ka kunagi arvasin et tegemist on mingi lameda lasteraamatuga, kes loeks jutte mingist tatist kes luuaga ringi lendab? aga õnneliku juhuse läbi hakkasin lugema ja enam pidama ei saanud. Esimesed raamatud on jah veidi igavad, aga ilma nendeta ei saa järgmistest täielikult aru. Minule meeldib eriti nende raamatute juures see, kuidas kõik asjad mängivad oma väiksemat või suuremat rolli mingi lõppeesmärgi saavutamises, kuidas kõikidest kildudest pannakse lõpuks kokku terviklik pilt. See äraarvamine, mis tegelastega järgmises raamatus juhtuda võib jne. Kahjuks nüüd lõppes sari ära, aga nagu pärast iga uut raamatut, on siis huvitav jälle eelmisi raamatuid lugeda, et leida, kus rowling millelegi salaja vihjanud on. Enne kuuendat ja seitsmendat raamatut ma võisin tunde vaielda järgnevate raamatute üle. Ja muidugi, nagu igas raamatus on seal huvitavad tegelaskujud, kelles võib ära tunda mõne päriselus tuttava inimese. Rowlingu kirjutamisstiil on ka minu maitse järgi. Oskab õigetesse kohtadesse naljaka seiga panna ja vajadusel täiesti tõsiselt ja pingeliselt kirjutada. Kurvad stseenid on hästi kurvad ja õnnelikud väga õnnelikud. Vot kõik see ongi see mis tõmbab mind ja kindlasti ka paljusid teisi raamatute juurde.
Sõrmuste Isandast mina aru ei saa. Vist ainuke film (triloogia) mida ma olen mitmeid kordi vaadanud ja pole ikka pihta saanud. Üritasin Kääbikut lugeda, paari esimese lehe järel läks igavaks. (enam-vähem nagu kahel eelnimetatul potteri-raamatutega, aga pole midagi teha)