Kummitavad kohad

Veidrikud, Saka mõisa üks osa.
Pildil olevast lõuna poole on eurorahade eest Jõhvi papi poolt taastatud külalistemajaks ja seal käivad kristlased sebimas.
Sama papi, kelle poeg kirjutas raamatu eesti parakohtadest.
Kui seal ka mingeid vaime oli, siis on järgi jäänud ainult kristlikud, olgu siis saatana või inglite poolelt.
Aga mõis ise oligi kristlike rüütlite omand.
Nii et kui lähed, siis võta piibel kaasa ja vaata ise, milliseid ekstreemseid piiblitegelasi sa ennast hirmutama kohale tellid.
Kõik on võimalik, telli elamus ja naudi.
Aga ekstreemsportlastel soovitan ikka luusika kandis ära käia neid punaste silmade ja mädamunahaisuga tegelasi otsimas, seal võib isegi lõikuslauale sattuda või hübriidnaisega seksima kui hästi paluda.
Aafrika Nõid Mutwa kommetaar all reptiilide baasis käigust:
Ja äkki, söör, ma panin tähele, et temperatuur ümber minu oli langenud, kuigi oli väga kuum Aafrika päev. Äkki ma märkasin, et oli külm ja seal oli, nagu näis nõnda, kirgas sinine udu, pööreldes kõikjal ümber minu, hõljudes minu ja idapoolse maastiku vahele. Ma mäletan ennast imestamas, rumalalt, et mida see asi peaks tähendama, sest olin just hakanud välja kaevama üht ürti, mille olin leidnud.

Äkki ma leidsin ennast väga veidras kohas, kohas, mis sarnanes tunneliga, joonitud metalliga. Ma olin töötanud enne kaevanduses, ja see, kus ma end leidsin, näis olevat kaevanduse tunnel, mis oli joonitud hõbehalli metalliga.

Ma lamasin millelgi, mis näis olevat väga raske ja väga suur tööpink või töölaud, söör. Aga siiski, ma polnud laua küljes kinni. Ma lihtsalt lamasin seal ja mu püksid olid kadunud ja nii ka rasked saapad, mida ma alati kandsin, kui ma kusagil väljas käisin. Ja siis äkki, selles imelikus tunneli sarnases ruumis, nägin miskit, mis näis totter, hall, ilmetu, olevust minu poole tulemas.

Seal olid valgustid, kuid mitte sellised, nagu meie neid tunneme. Nad paistsid paremad kui hõõglambid. Ja seal oli miski kauge sissepääsu kohal, mis tundus olevat kirjutus hõbehallile pinnale, ja nood olevused tulid minu juurde, kuid mina olin hüpnotiseeritud, justkui nõidus oleks mulle pähe pandud.

Kuid ma vaatasin olevusi, kui nad tulid minu juurde. Ma ei teadnud, mis nad on. Ma olin hirmunud, kuid ma ei suutnud liigutada oma käsi ega jalgu. Ma lihtsalt lamasin seal, nagu kits ohvrialtaril. Ja kui olevused jõudsid minu juurde, tundsin ma hirmu enda sees. Nad olid lühikesed olevused, umbes Aafrika pügmeede suurused. Nad olid väga kogukate peadega, peenikeste kätega.

Ma märkasin, söör, sest ma olen kunstnik, et neis olevustes oli kõik valesti, kunstniku vaatenurgast lähtudes. Nende jäsemed olid liiga pikad nende kehadele ja nende kael oli väga peenike ja nende pead olid peaaegu täiskasvanud arbuusi suurused. Neil olid veidrad silmad, mis sarnanesid mingit tüüpi kaitseprillidega. Nende ninad polnud sellised, nagu meil, ainult väikesed augud kahel pool silmadevahelist kumerust. Nende suudel puudusid huuled, ainult kitsad lõiked, nagu oleks habemenuga kasutatud.

Ja kui ma vaatasin noid olevusi, söör, hämmastunud nõiduses, ma tundsin midagi oma pea lähedal, pea kohal. Ja kui ma vaatasin üles, siis oli seal üks teine olevus, veidi suurem kui teised, ja too seisis mu pea kohal ja vaatas alla, mind.

Ma vaatasin üles talle silma ja ma olin täielikult hüpnotiseeritud, ja tead sa, ma olin võlutud. Ma vaatasin tolle silmadesse ja ma märkasin, et olevus tahtis hoida mind vaatamas enda silmadesse. Ma vaatasin ja nägin seda, läbi nonde silmakatete, ma võisin näha nonde olevuste tõelisi silmi, läbi mustade kaitseprillide sarnaste katete. Need silmad olid ümmargused piklike pupillidega, nagu kassil. Ja too ei liigutanud oma pead. Too hingas, ma võisin näha seda. Ma võisin näha ninasõõrmete liikumist, sulgudes ja avanedes. Kuid söör, kui keegi ütleb, et ma haisen nagu see olevus, tõesti, ma virutaks talle näkku.

(Naer)

Olevus haises kujuteldamatult. See oli imelik hais, hingemattev, keemiline, nagu mädamuna ja samas nagu kuum vask [väävel] — väga tugev hais.

Ja siis, selle hiiglasuure, kummargil olevuse tagant, tuli olevus, mis üllatas mind. See oli väga, väga, väga, väga paistetanud, söör, väliselt. Sel oli roosa nahk. See oli blond. Väga inimkeha sarnane. Tal olid väga heledad, sinised, viltused silmad. Sel olid juuksed, mis sarnanesid mingit tüüpi nailonkiuga. Sellel olid põsesarnad ja peaaegu inimese suu koos täishuultega, terav lõug. Olevus, söör, oli kindlasti emane, kuid nagu maalikunstnik, kes ma olen, ja samuti skulptor, ma märkasin, et olevus oli täielikult proportsioonist väljas. See oli vale.

Esiteks, selle rinnad olid õhukesed ja teravad ning asetsesid liiga kõrgel rindkere kohal, mitte seal, kus tavalise naise rinnad asuksid. Selle keha oli võimas, peaaegu paks, kuid selle jalad olid liiga lühikesed ja käed olid liiga lühikesed ülejäänud keha suhtes.

Ja see tuli minu suunas, vaatas alla mind, ning enne, kui ma taipasin, mis see minuga teeb, see kuidagi paaritus minuga. See oli jube kogemus, söör, isegi hullem sellest, mis mulle enne tehti. Kuid isegi praegu … selle päeva õudus mõjutab mu elu isegi nüüd, täpselt 40 aastat hiljem.

[Muudetud: 10-9-2009 VironShaman]