Kommunism

"Sõdureid ajasid halastamatult lahingusse nende taga liikuvad NKVD üksused. Sepp nägi esmakordselt,
kuidas venelased kõhklejaid ja kartjad rünnaku käigus kõhklematult maha lasksid ja ülejäänuid halastamatult
sakslaste tule alla ajasid. Rünnakulaine rünnakulaine järel rullus sakslaste positsioonide poole. Jäägrite
kontsentreeritud tuli niitis Vene sõdureid nagu loogu. Tekkisid kirjeldamatud lahinguväljad. Sakslaste
positsioonide ette kerkisid surnute ja raskelt haavatute venelaste vallid.
Uued ründajad pidid ronima üle oma langenud võitluskaaslaste ja kasutasid neid kuulikaitseks ning enda
varjamiseks. Kohati lamasid surnud nii kõrgetes kuhjades, et venelaste rünnak takerdus tekkinud barjääri taha.
Nüüd pidid tankid jälle teed rajama ja sõitsid halastamatult üle enda haavatute, üle takistuse, mille moodustasid
üksteise peal lamavad kehad. Valju laksatusega vajusid surnukehad kokku. Kondid raksusid tankiroomikute all
nagu kuivanud puuoksad. Kõik need lömastatud laibavirnad, mille kohal kostsid kirjeldamatud oiged ja surmahirmu-
karjed, ületasid taluvuse piirid. Võitlus muutus hullumeelsuseks. Jäägrid võitlesid nagu arust ära, et sel hetkel
mitte hulluks minna" (Snaiper idarindel/ Albrecht Wacker/lk. 46-47)

Ülaltoodud näide iseloomustab väga ilmekalt kommunistide suhtumist oma sõduritesse ja inimellu üldse. Sõna selles
otseses mõttes aeti, nagu plaanimajanduse järgi, oma sõdureid täiesti mõttetusse surma. Pole liigne siin mainida,
et mõista kommunistliku süsteemi olemust, piisab vaid õige põgusast tutvumisest viimaste vägagi nirust suhtumisest
inimelu hinda. On see viimane olematu, on olematu kõik muu, mis siin maapinnal paikneb, liigub v. elab.

Kommunismil kui ideel, on talumatult kõrge hind - elu, on liialt väärtusetu tasumaks seda.