Pilguheit enesesse

Seesama algolek, mis iseeneses hõlmab kõike olevat, on pidevas muutumises. Energiad ja jõud, mis meie elu mõjutavad lähtuvad kõik ühest ja samast algallikast, meie maailma ja erinevate energiate mitmekesisuse tingivad vaid nende jõudude erinevad väljundid. Kas meil oleks õigus väita, et see algallikas omab teadvust? Teadvust iseendast, kui Kõiksusest ning meist kui iseenda osakestest. Ma leian, et me võime seda eeldada, kuna antud hetkel inimloogika ei suuda seda probleemi muud moodi seedida. Inimesena elades me peame ka mõtlema kui inimesed. Mulle isiklikult näiteks ei meeldi Kõiksusega piirdumine. Kui sellesama inimloogika taha vaadata, siis mis keelab meil seadmast Kõiksust hierarhias kuhugi keskele? Mis siis kui peale seda meie maailma algallikat tuleb veel erinevaid struktureeritud energiakooslusi?

Meie maailma algallikas, kutsugem seda siis Kõiksuseks, omab teadvust. Teadvust ses mõttes, et see jõud on iseenda eksistentsist teadlik. Samas - teadlik saab olla vaid läbi väljundi. Meie olemegi selleks väljundiks. Läbi meie see teadvus kogeb üha uuesti ja uuesti iseennast ning iseenda olemasolu. Kristlaste jaoks on selleks kogemiseks Jumala puhul lõputult korduv headuse äratundmine, satanistid see-eest on ratsionaalsemad ning tunnistavad ka seda, et kurjus on samapalju inimelu paratamatus, kui headus. Me lihtsalt peame leppima sellega, milliseks me ise oma elu loome, me peame iseenda jõudu oma elu üles ehitamisel tunnistama. Me ei saa enda saatust kinkida "kõrgema jõu" hoole alla, teadmata seejuures, et justnimelt seesama Jumal on tegelikult meie kõigi ühisosa.
Headus ei eksisteeriks ilma oma antipooleta, sest sel juhul ei suudaks me headust aksepteerida. Igasugune subjektiivne nägemus on alati lähtuv sama subjektiivsest kogemusest või kogemuse mälestusest (kollektiivne alateadvus), mis omab selle nägemuse vastaspoolt. Läbi asjade, tunnete, emotsioonide me ju kirjeldame end ümbritsevat maailma, mitte ainult selle füüsilist poolt, vaid ka vaimset, meie silmadele nähtamatut maailma.

Seega kas me saame öelda, et see Kõiksus, mida seostatakse Jumala, headuse igavese ja kestva jõuga, on ikka läbi ja lõhki "hea." Jumal inimeste jaoks on justkui soovunelm näha maailma mustvalgena ning läbi iseenda subjektiivsuse siis olemasolevat kallutada ühele neist poolustest. Pigem eeldab kasutatud sõna Kõiksus kõike olemasolevat ning miks mitte ka olemas olematut. Siin lähevadki inimmõistuse taju piirid lõplikult sassi ning seda, mis meie tajupiiridest väljaspool asub, selle üle võime vaid spekuleerida. Seal kus lõpeb tunnetuslik osa, algab iseenda mälus kompamine.


... jätkub

Muudetud: 17-10-06 kell 00:00:19 celtic