Pilguheit enesesse

Pilguheit Enesesse

SISSEJUHATUS

Mingil määral me teame kõike seda. Kõike mis on kunagi olnud ent millest me rääkida ei taha. Ehk oleme selle unustanud?
Inimloomuses on leida iseendale kõige mugavam tee. Tee viib aga vastavalt inimese enda uskumustele kas siis jumala juurde, nirvaanasse või igavesse tühjusesse. Tegelikult on neid erinevaid arvamusi surmajärgsuse või selle puudumise kohta sadu, võibolla isegi tuhandeid, kuid need kolm moodustavad tuumiku mille ümber ülejäänud teooriad hingitsevad.

Läbi aastatuhandete on mõttetargad ning ka mitte nii targad mõtlejad üritanud välja selgitada, mis on elu mõte. Kas elu mõte on lihtsalt olla, kas me sünnime selleks et kunagi surra või peitub meie siineksistentsi kohta mõni "kõrgema jõu sekkumise" teooria. Need kõik mõtted on läbi arutatud, läbi nämmutatud, ent senimaani pole olemas ühtegi kindlat ning vettpidavat teooriat inimlooma eksistentsi kohta.

Ma ei väidagi et nende mõtete hulgas poleks pärle, otse vastupidi - on küll. Ent inimesed ei mõtle antud küsimuses ühtemoodi. Kas on siis põhjus sisemistes uskumustes, või allub inimene välisele mõjutusele - meedia, kaaskodanikud, sõbrad-tuttavad ning isegi vaenlased. Me kõik suuname üksteist suuremal või vähemal määral, tahame me seda endale tunnistada või mitte. Ka kõige tühisemad teod teineteise suhtes mõjutava kahte inimest jäädavalt, rääkimata siis juba suurtematest inimgruppidest ja nende jäljest meie psüühikale.

Matemaatika, mida uhkeldavalt nimetatakse Universumi alustalaks, keeleks mis on ühine igas maailmakõiksuse osas, on kinkinud meile väikese mõttemudeli, mida kutsutakse Kaoseteooriaks. Kaoseteooria väidab, et ükskõik kui väike on mingi konkreetne sündmus ning ükskõik kui tühiseks me seda ka peaksime, suuremas plaanis mängib ta siiski ülitähtsat rolli ning iga väikseimgi muudatus "ühtses" süsteemis suunab kogu süsteemi tööd.
Kas me eksisteeriksime siin ilmas ilma oma vanemateta? Kui meid poleks, kas oleks maailm ilusam? Kas minust sõltub midagi? Selliseid näiteid igaveste küsimuste kohta võin tuua terve raamatutäie, ent kas sel on mõtet? Maailm on täpselt selline, milliseks Meie, inimesed, oleme ta voolinud. Maailm on meie kätetöö, ühes oma järvede ja jõgede, merede ja mägedega, ühes oma ilu ja pahede, ühiskonna, moraali ja verevalamistega. Kas iga vihmapiisk mis maapinda puudutab, on tekkinud vaid "heast tahtest" ning juhuslikkusest? Kui poleks inimesi, poleks ka igavest elu ringkäiku, kuna ei oleks enam kedagi kelle nimel loodus toimiks. Ja kui poleks loodust, poleks ka inimest, kes looduses toimetab. Kogu meie elu on üks suur kokkusattumuste jada, milles määravat rolli mängivad meie endi jaoks täiesti mõttetuna tunduvad pisiasjad. Aga suurema pildi jaoks nad pole mõttetud. Ning ehk tuleb ka kunagi aeg, mil kõik inimesed oskavad vaadata ja mis kõige tähtsam - neid sündmusi ära tunda.

Vaimsest ärkamisest ja mõtterevolutsioonist on räägitud juba aastakümneid. New Age liikumised mis 70ndate lõpus tärkasid nagu seened peale vihma, patendeerivad eneste jaoks selliseid mõisteid nagu praana, meditatsioon, chi, räägitakse igavesest rahulolust ning inimeste vajadusest suhelda oma "vaimsete õpetajatega" Inimesed kipuvad unustama, et kõik uus on ammu-unustatud vana ning et selleks, et mõni newagelaste poolt viljeletav vaimse tasakaalukuse saavutamise praktika töötaks, on vaja antud praktika sobitada temale vajalikku kultuuriruumi ning vastavasse konteksti. Me ei saa ju eskimole õpetada selgeks vana-India tarkusi, samal ajal lüües käega Gröönimaa iidsele shamaanipraktikale. Globaliseerumine vaimses maailmas lööb sassi viimsedki jäänukid kunagistest teadmistest, mida kanti edasi suult suule, silmast silma. "Vaimsed" inimesed ei teagi, et tegelikult on nemad allesjäänud vaimsuse hävitajad, lõhkudes viimsed sidemed füüsilise maailma inimeste ja nende vaimse maailma vastete vahel.
Aga eks kõigel ole oma põhjus ning kõigest mis juhtub, on meil hiljem midagi õppida. Kasvõi oma vigade mitte-kordamist. Või siis just kordamist, vastavalt konkreetsele situatsioonile. Õppides tundma halba, me tegelikult õpime leidma head ning õppides tundma head, me õpime leidma halba. Me ise oleme oma maailma selliselt loonud, et igal sündmusel, igal eluslooduse osal ning igal maailmavaatel peab olema poolus. See, mida me kogeme, on kas hea või halb. Mida me näeme on kas hea või halb. Must ja valge, headus ja kurjus, headuse ja kurjuse vaheline igavene võitlus - paljude religioossete kontseptsioonide põhialus.

See, kuidas ja miks me sellise maailmavaate oleme endale loonud, pole hetkel tähtis. Tähtis on aga endale tunnistada, et selline lahterdamine toimib reaalsuses ning vähe sellest et me seda enda kõrval päevast päeva näeme - me ka ise osaleme selles protsessis. Inimese subjektiivsest vaatevinklist on suhteliselt ükskõik mida ta teeb, senikaua kuni ta iseenda moraalikoodeksiga vastuollu ei lähe. Meie jaoks halb tegu võib olla "veidi nihkes" inimese jaoks headuse etalon, kui ta tõesti nii usub. Kõik sõltub tegelikult sellest, mil määral inimene tunnetab enda ümbrust. Mitte ainult seda füüsilist reaalsust, vaid kogu maailmasüsteemi. Olgu meie ümber siis kasvõi tuhandeid nähtamatuid maailmu - olles seoses nendega, oleme tahes tahtmata ka osa nende maailmade süsteemist. Seega ei tundugi üldse nii arusaamatu sarimõrvari motiiv headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest tema enda sees - mõistes oma tegude tagajärgedest füüsilise maailma moraalist lähtudes põgenetakse teise maailma, teise reaalsusesse.

Nagu ennist mainisin, ei juhtu miski ilmaasjata. Ning ei kirjuta ka mina seda teksti siin selleks et seda teksti ei eksisteeriks kunagi. Ta ju On ning mingis mõttes jääb Olema igavesti. Isegi siis kui ma otsustan siinsele kriipsu peale tirida, jääb ta alatiseks minu enesega kaasas käima kui mälestus just nendest mõtetest just sellel ajahetkel, mil need read reaalsusesse kandusid. Ja kui sina seda loed, siis kindlasti mõjutab see ka sind kuidagi. Iseennast lohutan ma sellega, et kui sa ka õlgu kehitad ja need read varsti unustad, siis kusagil sinu sügavaimas hingesopis on juba väike muutus toimunud. Me peame vaid sellesse uskuma ning me näeme nende "kokkusattumuste" korrapära. Just seda korrapära nüüd uurima hakkamegi.

Muudetud: 9-10-06 kell 15:05:06 celtic