Kummitav Tallinna vanalinn

Lühike jalg 9, "Kummitav munk"

1935. a sügisel kolis üks vene daam Lühike jalg 9, kuigi oli eelnevalt inimestelt kuulnud, et majas ja just tema korteris (nr 3) olevat ühe daami ja ühe mungakuues mehe viirastust nähtud, aga ta ei omistanud kuuldustele suuremat tähelepanu.
Daam jutustas: " Kord istusin oma toas. Kell oli umbes kaks pärast lõunat ja päike paistis heledasti sisse. Äkki märkasn heledat valgust läbi klaasukse, mis ühendab minu tuba väikese pimeda ruumiga - nagu sahvri või kongiga. Peatselt nägin ühe mehe kuju, mis sellest heledast valgusest eraldus. Too kandis halli sutaani. Vöökoht oli tal seotud nööriga, mille sõlm oli küljel. Munk seisis väljasirutatud kätega nagu krutsifiksil. Ta pea oli langenud sügavale rinnale, nii et ma ta näojooni ei näinud, nägin ainult ta ettepoole kammitud juukseid.
Munga kuju oli suur, kindlasti üle loomuliku suuruse. Läksin klaasukse juurde ja avasin selle. Viirastus jäi liikumatult samasse asendisse. Nii möödus ligi pool tundi, misjärel kogu pilt kadus.
Umbes kahe nädala pärast nägin jällegi munka õhtul umbes kell 9 paiku. Ta põlvitas põrandal, käed palveks koos. Tema selja taga paistis suur torn, mille tipp oli nagu kirkutel. Esmakordselt nägin nüüd ta nägu: see oli kahvatu ja sissevajunud. Silmad väljendasid sügavat kurbust.
Ühel õhtul kella 7 paiku nägin kongis munga kuju. Ta seisis nii, nagu mõnikord Kristust kujutatakse:parem käsi õnnistuseks veidi ette sirutatud, vasak rahulikult all. Umbes poole kümne või kümne paiku tuli mule külla tuttav daam, kes kohe pärast tuppa astumist oli näinud klaasukse taga heledat valgust ja ühe uduse kogu piirjooni.
Ühel viimastest kordadest nägin ma seinal ühe mehe pea kujutist. See oli erakordselt suur, ligi kolm korda suurem kui tavaline pea. Kahvatut nägu piiras habe. Üle otsaesise, nina ja suu ulatusid vertikaalselt kaks sügavat verist haava. Kuid peatselt kadus see viirastus ja seinal nägin hoopis ühte väikest pilti, jällegi ühe munga kuju väljasirutatud parema käega: Figuur polnud suurem kui 1 meeter. Ma läksin voodisse. Öösel ärkasin mitu korda. Toas oli täiesti pime, kuid pilt helendas täies hiilguses. Hommikulgi kui ärkasin oli kujutis ikka veel seinal näha, kuid see oli kahvatumaks muutunud. Lähenesin seinale ja puudutasin pilti sõrmedega - tulemusi ei mingeid.
Ja lõpuks: ühe seansi ajal, milles osalesin istusin ma ahelikus. Siis tundsin oma kätes tugevat tõmblust. Äkki nägin väga vanaaegse ehitusviisiga laeva ühest toa otsast teise liikumas. Seepeale nägin ma midagi hirmsat ja palju verd. Ma karjatasin ja mind viidi teise tuppa. "