Oletame, et tulnukad jälgivad meid, mida nad meist tahavad?

Tsitaat:Oletame, et tulnukad elavad kas meie keskel näiteks või käivad meid regulaarselt külastamas. Mida tulnukad meist võiksid tahta?

Lõpetasin hiljuti Arthur C. Clarke'i ulmeka "Lapsepõlve lõpp" lugemise. Seal oli päris huvitav ja minumeelest palju usutavat sisaldav vastus sellele küsimusele. Raamat on ilmunud 1953. aastal. Raamatu tegevus algab 50nendate alguse külma sõja ajal ja lõppeb u 150 aastat hiljem. Clarke on hariduselt füüsik ja kirjutanud ka mõne tõsiteadusliku raamatu. Minul on füüsikutesse usku

Autori nägemus ei lähe küll kokku Stichini annunnakkide teooriaga, kuid need kaks teooriat annaks ju ka kokku miksida, kui keegi peaks tahtma. Ma ise ei pea täies ulatuses tõeks ei üht, teist ega kolmandatki, kuid üht-teist neis igasühes on tõenäoliselt tõsi. Celticu hoiatus vaimsete asjadega tegelemisel tundub Clarke'i teooria valguses täiesti asjakohane. Samuti soovid, et praeguse taseme inimene saavutaks mõtete lugemise oskuse jms.

Kuigi, teiselt poolt võttes, äkki ikkagi peaks hoopis julgemalt provotseerima ... ?

Lühidalt: nad otsivad jumala koodi inimeses. Ja muidugi jälgivad meid, et "me maailma õhku ei laseks". Inimese arengu potentsiaali usun mina ka, aga see ei ole mitte kuidagi seotud selle dimensioonide-maailmalõpu hämaga, mida praegu kõik iga nurga peal pasundavad.

Kommentaariks veel niipalju, et asjalood pole sugugi nii kiiresti ja ilmselgelt füüsilises vormis arenenud kui A.C.Clarke on välja pakkunud, nii selles romaanis kui ka oma ennustustes. Kui jälgimine ja kontrollimine toimub, siis toimud see kuidagi "mittetabatavalt" ja samuti ka sekkumine. Nt tuumasõja ärahoidmine kui Kuuba konflikt oli puhkemas. Nt paranormaalsete nähtuste vähene ja etteennustamatu "läbilekkimine", et neid ei saaks teaduslikult uurida.

Kõige lõpuks mainin, et A.C.Clarke, kuigi ta korduvalt "flirdib" soomlastega, ei ole ilmselt tuttav eestlaste ateistliku ja vanakuradisõbraliku mentaliteediga (seda mõistab romaani läbilugenu).

---

Nüüd siis tekst ise, mina-vormis räägib tulnukas, kes näeb välja inimkonna jaoks väga tuttava kujuna (siit jõuame juba otsaga VironShamani väävlilõhnaliste juurde). Muideks raamatus olid nad äädikalõhnalised). Olen teksti kärpinud. Tekstipaksendused on minupoolsed, need näitavad mõtteid, millega ka ise 100% nõus olen.

Peamine saladus, mida me teie eest varjasime, oli meie Maale tuleku eesmärk, see eesmärk, mille üle te lõputult oletusi tegite. Me ei saanud sellest kuni tänaseni rääkida, sest see polnud meie saladus.

Sajand tagasi me tulime teie maailma ja päästsime teid enesehävitamisest. Ma ei usu, et keegi võiks seda fakti eitada, kuid milline see enesehävitamine oleks olnud, ei arva te iialgi ära.

Kuna me keelasime aatompommid ja kõik muud surmavad mänguasjad, oli füüsilise hävingu oht likvideeritud. Suurim oht, mis teid ähvardas, oli hoopis teistsuguse iseloomuga, ja see ei puudutanud ainult teie rassi.

Kogu selle sajandi jooksul ligines inimkond tasapisi kuristikule, kuid ta ise ei aimanudki, et see võiks olemas olla. Üle selle kuristiku viib ainult üks sild. Vaid vähesed rassid on leidnud selle võõra abita.

Meie tuleku-eelsetel sajanditel avastasid teie teadlased füüsilise maailma saladusi ning juhtisid teid auruenergia juurest aatomienergia juurde. Te jätsite ebausu seljataha, inimkonna ainsaks tõeliseks religiooniks oli Teadus. Tundus, et Teadus suudab seletada kõike; polnud olemas jõudusid, mida ta ei vallanud, ega nähtusi, millele poleks ta leidnud täielikku seletust.

Siiski aimasid teie müstikud mingit osa tõest, kuigi nad ekslesid omaenda pettekujutlustes. Olid olemas mõistuse jõud ning mõistuse ulatusest väljapoole jäävad jõud, mida teie teadus poleks suutnud ealeski oma raamidesse pressida, ilma neid täielikult purustamata. Kõikidest aegadest on säilinud arvutuid kummaliste nähtuste kirjeldusi: poltergeistid, telepaatia, ennustamine, millele te olete nime andnud, kuid mida te pole suutnud seletada. Alguses teadus vältis neid, isegi eitas nende olemasolu, vaatamata viie tuhande aasta jooksul kogunenud tõenditele. Kuid need olid olemas ning iga teooria, mis luuakse universumi kohta, jääb lõpetamata, kui nendega ei arvestata.

Kahekümnenda sajandi esimesel poolel hakkasid mõned teie teadlased neid nähtusi uurima. Nad ise ei teadnud, kuid nad pusisid Pandora laeka luku kallal. Jõud, mis nad oleksid peaaegu valla päästnud, ületasid täielikult võimsuse, mille võiks anda aatom. Ütleme, et teist oleks võinud areneda teatud tüüpi telepaatiline vähk, pahaloomuline teadvus, mis oleks võinud oma vältimatus levikus võinud mürgitada teisi ja suuremaid teadvusi.

Ja nii tulime meie... meid saadeti... Maa peale. Me katkestasime teie arengu kõigil kultuuritasanditel, aga eriliselt kontrollisime kõiki tõsisemaid töid üleloomulike nähtuste valdkonnas.

Nüüd pean teile rääkima midagi, mis teie arvates on väga üllatav, peaaegu uskumatu. Kõik need võimalused, kõik need peidetud jõud - meil neid ei ole ja me ei suuda neist ka aru saada. Meie mõistus on tunduvalt avaram kui teie oma, kuid teie teadvuses on miski, mis on meil alati käest lipsanud. Sestpeale, kui tulime Maale, oleme teid uurinud; me oleme väga palju õppinud ja võime veelgi õppida, kuid ma kahtlen kas suudaksime ikkagi tunnetada kogu tõde.

Meie rassidel on palju ühist, sellepärast valitigi meidseda ülesannet täitma. Kuid teises suhtes esindame me kahte erinevat tüüpi evolutsiooni lõpp-produkte. Meie mõistus on jõudnud oma arengu tippu. Seda on ka teie oma... praegusel kujul. Siiski võite te teha hüppe järgmisele astmele ja selles seisnebki meievaheline erinevus. Meie sisemised varud on ammendatud, teie omad alles puutumata.