Mikrokiibid: süütu näitemäng või sügavalt salakaval plaan?

Juba palju aastaid tagasi kirjutati, et neurofüsioloogia professor pannud endale käe alla kiibi, mis ühendatud arvutisse ja mille kaudu vaid mõtte tulemusena sai panna tööle pesumasinat ja muud seesugust. Sarnast infi tuleb järjest, ehk kõik areneb. Kui üks inimene kontrollib läbi tehnoloogia teise inimese mõtteid, aju ja lihaste toimimist - kogub informatsiooni -ja juhib, siis juhitav olend ei ole enam inimene. Vaid uus olend bioloogilise inimese ja tehnoloogilise roboti segust. Inimene on siin liigina arenemas - olen nii aru saanud meie siin olemise mõttest. Üks inimene ei ole teise inimese omand ja lelu! Ei midagi kurjakuulutavat. Ei ole selgeltnägija ja ei oska midagi kuulutada. Näen vaid suurt vastuolu. Vastuoludes seisnebki arengu dialektika. Ehk siis põhimõttelised vastuolud viivad arenguhüppeni.

Olen siis väitnud: kõrgtehnoloogiliselt kiibistatud inimene ei ole enam bioloogilisest liigist - inimene.
(Sama väide kloonitud inimese suhtes.)