Rahumäe anomaalne piirkond

Tänan, mõistva suhtumise eest Hallucigenia!
Igatahes postitan siis ühe loo selle naisterahva, nimetan ta Ilmiks, juhtumisest, sääl Rahumäel. See lugu on mul veel ühest väga ammusest jutuajamisest natukene meeles. Kuna Ilmi elas tollal (kuskil 90datel) Rahumäel ja tegeles mingil määral juba vaimsete asjadega, liitus ta ühe kodaniku joogatreeninguga, nimetan ta Indrekuks, kes oli juba sel aja väga tugev käpp erinevate vaimsete asjade alal. Siis palus Ilmi tal tulla, et võimalusel sellele lõputule kolistamisele, asjade pildumisele jne. värkidele ja jamadele mingigi piir panna.
Kuidagi õnnestus Indrekul to kollitaja (dzinn?) pudelisse püüda ja tekkis mingiks ajaks vaikus. Pudel jäeti aga kuhugile sahvrisse riiuli peale, unustades ta varsti aga sootuks.
Kord tuli Ilmile vend külla. Suurt erilist ei olnudki, kuni selle hetkeni, mil ta läks justkui mingi sunduse ajel sahvrisse ja avas loomulikult "selle" pudeli, mitte midagi neist asjust eelnevalt teadmata.
Kõik algas otsast peale. Edasi sellest loost ei kirjuta, sest ei mäleta, kas too asjapulk ka uuesti kinni püüda suudeti ja mis edasi sai.
Loo moraal oleks vist see, et dzinni "jõud" oli suurem asjassepühendamatu omast.
Nii on mulle räägitud, ei ole midagi välja mõelnud. Ausalt öelda ei kujuta isegi ette, kas tegelikult on üldse võimalik midagi sellist eeterlikku pudelisse sulgeda. Muinasjutus kindlasti, aga on seegi ju omamoodi tõde, mis seal kirjas.

Muudetud: 4-4-06 kell 21:54:41 aapee