Supermälu

Sama asi kunstilises esituses:
" ...
Meie hoomame ainsa pilguga laual kolme kruusi, Funes aga kõiki õuel kasvava viinapuu vääte, kobaraid ja marju. T teadis, mis kujuga olid pilved lõunataevas tuhande kaheksasaja kaheksakümne teise aasta kolmekümnenda aprilli hommikul, ja võis mälus võrrelda ühe hispaaniapärases köites raamatu triipe, mida ta vaid kord elus näinud oli, vahuviirgudega, mida tekitas aer Rio Negrol Kebratshorevolutsiooni eelõhtul. Nood mälupildid polnud lihtsad; iga visuaalne kujutlus oli seotud liigutus-, soojus- jt. aistingutega. Ta võis taastada kõik unenäod, kõik unenägude vaheajad. Paaril-kolmel korral oli ta rekonstrueerinud terve päeva; ta polnud kunagi milleski kahelnud, küll aga oli selleks kulunud terve päev. Ta ütles mulle: "Minul üksinda on rohkem mälestusi, kui neid on olnud kõigil inimestel kokku sellest ajast peale, kui maailm loodi." Ja veel ütles ta: "Minu unenäod on nagu teie ärkvelolek." Ja siis, enne koitu: "Senjoor, minu mälu on nagu prügikast." Tahvli ümbermõõt, täisnurkne kolmnurk, romb, kõiki neid vorm võime täielikult tajuda; sama võis Ireno teha näiteks hobusesabast väljakistud jõhviga, noa härjasarvest käepidemega, väreleva leegiga ja loendamatute tuhakübemetega või surnu muutlike näoilmetega öise valvamise ajal. Ma ei tea, kui palju tähti ta taevas nägi.
...
Kahtlustan siiski, et ta polnud päriselt mõtlemisvõimeline. Mõtlemine on on erinevuste unustamine, üldistamine, abstraheerimine. Funese täistopitud maailmas olid üksnes detailid, needki peaaegu vahetult kogetud.
...
Ireno Funes suri 1889. aastal kopsupõletikku."

Jorge Luis Borges
Kõikemäletav Funes
(tlg Ott Ojamaa)
- lugu mehest, kel õnnetuse tagajärjel liikumatuks jäämise peale ilmnes taoline ebatavaline võime (fiction muidugi).