Supermälu

Absoluutsesse kuulmisesse suhtuvad sageli mittemuusikud kui millessegi eriti olulisesse. Tänapäeval seda omadust milleksi eriti mainimisväärseks vist ei peeta, kuigi sellega pidi tavaliselt kaasnema oluline musikaalsus. Näiteks koorijuhtidest ei kasuta abistavat heliharki, kust nad saavad la noodi, eriti vähesed. Alfred Karindi oli niisugune. Muusikuna tegutsemiseks piisab relatiivsest kuulmisest. Ja musikaalsus seisneb pigem stiili tajumises ja selle ilmekas ettekandmises. Ent on ka suuri heliloojaid, kes ei oska laulda, ja mõni neist pole ka pillimängijana midagi erilist. Näiteks Tshaikovski. Interpreteerimine ja esinemine sõltub ka närvidest.
On absiluutse kuulmsiega persoone, kes mingi olulise muusikahuviga silma ei paista. Mõni neist kahjuks ise muusikaga ei tegele, kuid vingub, kui keegi raadiost valesti
laulab. Kõige peenem kuulmine olevat klaverihäälestajatel, sest nemad tegelevad pidevalt häälestamisega.
Absoluutset kuulmist on mainitud eriti näiteks kunagise muusikust legendi Emil Laansooga seoses. Temal oli seda eriti vaja. sest ta kuulas öösel raadiost lugusid ja kirjutas neid ülesse. Järgmisel päeval orkestreeris ta need lood ära ning järgneval ööl neid juba lindistati raadios. Õudne. Ja mingil perioodil tegi ta seda ilma maki olemasoluta. Sest kellel siis peale sõda ikka neid makke nii kangesti oli.
Absoluutne kuulmine pidi paljusuid segama, sest nad ei kannata näiteks klavereid, mis on mõneti häälest ära. Ent õige natuke peabki klaver häälest olema, et see ilusasti kõlaks.