Tutanhamoni hauakambri kõrval uus puutumata kamber leitud

Paneks siia Tutanhamoni enda loo..

Oli aasta 1922.


Arheoloog Howard Carter oma abilistega lõi kirka maasse Ramses VI haua kõrval (Ramses VI kuulus Egiptuse XX dünastiasse ja valitses XII sajandi algul e.m.a.). Peagi leiti Tutanhamoni haua sissekäik. Oma nooruse ja lühikese valitsemisaja tõttu ei võinud Tutanhamon olla eriti silmapaistev vaarao. Seetõttu ei saa tema hauakambergi eeldatavalt olla kõige hiilgavam. Et aga hauarüüstajad mingil põhjusel olid selle haua rahule jätnud, siis on see meile kõigist Egiptuse kuningate haudadest kõige väärtuslikum.
Carter oli inglise lordi Carnarvoni ülesandel alustanud väljakaevamisi nn. Kuningate orus, mis on kõrbeorg muinasaegsest Teebast lääne pool. Carnarvon oli huvitatud kõigest põnevast ja nägi arheoloogias sobivat võimalust kasutada oma raha.
Carter oli juba peaaegu lõpetamas oma tööd, kui ta 1922 aasta 3. novembril leidis kivist trepiastme. Õhtupoolikuks oli juba jõutud nii palju maapinnast labidaga puhastada, et leitud sissekäik hauda oli selgesti tõdetav.
Trepil oli 16 astet. Kui trepp oli puhastatud, laskus Carter alla ja seisis esimese pitseeritud ukse ees. Seda oli kerge lahti murda ning avanes kruusaga täidetud käik. Paljude päevade usina töö tulemusena leiti uus uks peaaegu 10 meetri kaugusel sissekäigust. Sellel uksel oli Tutanhamoni pitsat. “Otsustav hetk on saabunud,” kirjutas Carter. “Värisevate kätega tegime augu ukse vasakusse ülanurka.”
Nüüd võttis Carter raudkangi ja lükkas selle august sisse. See liikus vabalt ukse taga olevas tühjas ruumis. Ta laiendas ava ja süütas tuletiku. Algul ta ei olnud võimeline midagi eraldama, aga lõpuks, silmade harjudes pimedusega, võis ta eristada äärejooni, varje ja värve. Tema suust ei tulnud vaimustushüüet, vaid ta jäi tummaks. Lord Carnarvon, kes seisis tema kõrval, muutus kannatamatuks ja küsis: “Näed sa midagi?” Howard Carter pöördus aeglaselt ja ütles võlutuna: “Jah, suurepäraseid asju.”
1922. aasta 17. detsembril uks avati ja võimsa lambi valgus võimaldas leiuga lähemalt tutvuda. Leiti kanderaame ja kullast troon, musti skulptuure, alabastervaase ja kummalisi kirste. Veidrad loomade skulptuurid heitsid seintele oma varje. Eemal seisis valvemeeskond, näod vastamisi, “rõivastatud kuldsesse sabakuube, kuldsetesse sandaalidesse ja relvastatud nuia ning sauaga, otsmikul läikiv püha madu.”
Kogu selle toreduse keskel oli ka jälgi argipäeva elust. Ukse kõrval seisis pooleldi ehitusmördiga täidetud anumaid ning nõest tahmunud lamp, värvitud pinnases võis eristada sõrmejälgi. Lävel oli lillepärgi, mis olid asetatud siia viimaseks tervituseks.
Ringi vaadates ei näinud Carter nende arvukate aarete keskel kirstu ega muumiat. Põhjalikum uurimine viitas sellele, et see esimene ruum, kus momendil viibiti, oli ainult teise ruumi eeskamber. See oletus osutuski tõeks, sest vasakus tiivas, otse ees, märgati põrandas auku. See ava oli sissepääs kõrvalruumi. Kui nad valgustasid läbi väikse ava seda kõrvalkambrit nähti, et see on täis tarbeesemeid ja igasuguseid aardeid. Hämmastuses konstateeriti, et sealgi pole olnud sarkofaagi. Järelikult pidi kusagil veel olema pitseeritud uks. Lõpuks see leitigi eesruumi paremas seinas ja see juhatas kambrisse, kus oli sarkofaag ja kuninga muumia. Selles ruumis nähtu ületas kõik ootused. See, mida peeti sissekäigu ees olevaks müüriks, oli tegelikult hiiglasliku kõige välimise kirstu esikülg. See kirst oli vist küll kõige hinnalisem asi, mida inimene iial on näinud: 5,20x3,35x2,75 meetrit. Valmistatud üleni kullast ja täitis see peaaegu kogu kambri, nii et selle ja seinte vahele jäi vaid kitsuke vahe liikumiseks. Minnes seda kitsast käiku mööda kambri teise otsa, avanes silmadele veel üks väiksem ruum, sissekäigust paremal. See oli vaarao aarete kamber. Vaadates sellesse ruumi ja nähes selle sisu ütles Carter: “Piisab ühest pilgust taipamaks, et just siin on haua kõige hinnalisemad aarded.”
Selleks, et pääseda muumiani, pidid uurijad algul maha lõhkuma eesruumi ja hauakambrivahelise tellisseina. Sellele järgnes suur kullatud sarkofaagi või ehk õigemini hauakabeli avamine. Selliseid kullatud kirste oli kokku neli. Nendes peitus kollasest kvartsist väljaraiutud sarkofaag, mille mõõtmed olid: 2,75x1,50x1,50 meetrit. Selle kaas oli graniidist. Sarkofaagis oli jälle üksteise sees kolm muumia kujulist kullatud kirstu. Kõige seesmine oli üleni kaetud 2-3 millimeetri paksuse kullaga. Ainult kulla väärtust on raske tajuda. Seda oli üle tuhande kilogrammi. Paljude lõuendikihtide vahelt leiti lõpuks vaarao kuldne, kogu keha varjav surimask. Kuld hiilgas nii, nagu oleks see äsja toodud kullassepa töölaualt. Pea ja kael olid modelleeritud plastilise kunstilisusega, keha oli töödeldud lamedas reljeefis. Vaarao ristatud käed hoidsid kuninglikke tunnusmärke. Valitsuskeppi ja sinise fajansiga inkrusteeritud lehvikut. Nägu oli puhtast kullast, silmad aragoniidist ja obidiaanist, kulmud ja silmalaud taevasinisest klaasist.
Ainuüksi hauakambri eesruum sisaldas 600 – 700 eset, mis piinliku täpsusega võeti hoolikalt hoiule. P. E. Newbury uuris eeskambris olnud lillepärga ja võis hoolika analüüsi põhjal kindlaks teha, milliseid lilleliike kasutati ligi 3300 aastat tagasi. Puuviljade ja lillede analüüs selgitas ka aastaaja, millal Tuthanhamon maeti, see oli märtsis – aprillis. Põhjalik uurimine võttis palju aega. Töö ja üksikasjalik protokollimine kui ka analüüsimine nõudis mitu talve, sest suvises kuumuses ei suudetud tööd teha. Carteri arvates ei võinud töödega kiirustada, sest see nõudis kõige hoolikamat lähenemist.

Kes oli siis Tutanhamon, keda asetati sellisesse hauakambrisse? Kas ta oli tähtis valitseja, kellel oli selja taga pikk valitsemisaeg? Tutanhamon oli tähtsusetu valitseja, kes oli surnud 18-aastaselt. Kindel on, et ta oli “ketservaarao” Ehnatoni väimees. Ta kasvas üles Aton-jumala kummardajana oma äia usulise uuenduse ajajärgul, kuid hiljem pöördus tagasi Amoni kummardajaks, millele viitab ka tema nimemuutus. Tema nimi muudeti nimelt Tutanhatonist Tutanhamoniks. Ta valitses umbes a. 1350 e.m.a.
Kui tema juba osalt avatud hauda uuriti, tehti üllatav avastus. Tema kroonisarnase padja alt leiti amulett. Tavaliselt olid sellised talismanid hematiidist, aga see oli rauast. Seega oli tehtud üks esimestest Egiptuse raualeidudest ja on tõsiasi, et see kulda täis haud sisaldab tähtsaima kultuuriajaloolise tõendina väikest rauatükki.
Paljude lõuendite alt leiti veel palju erinevaid aardeid, mis liigitati 101 rühma. Sõrmed ja varbad olid kuldtuppedes. See 18-aastane Egiptuse vaarao Tutanhamon oli sõna otseses mõttes kaetud kulla ja kalliskividega.
Tutanhamoni haualeid oli sensatsiooniline põhjusel, et haud oli praktiliselt puutumata. Hauarüüstajatel ei olnud õnnestunud murda neid müüre ega mäeseinu, mis kaitsesid noorukese valitseja puhkepaika. Kõige seesmine neist kuldkirstudest, milles Tutanhamon puhkas, on Kairo muuseumis ja see kirst kaalub üle tonni. Tonn puhast kulda! Ja ometi oli ta vaaraodest üks tähtsusetumaid. Mis võis küll olla selliste silmapaistvate vaaraode haudades, nagu Ramses II või Seti I? Arheoloog Derryl on ilmselt õigus, kui ta ütles: “kindlasti oli nende hauakambri igas ruumis niipalju rikkusi kui terves Tutanhamoni hauas kokku.” Millised fantastilised aarded on küll aastatuhandete vältel sattunud hauarüüstajate valdusesse!

Tutanhamon elas umbes 1350.a. e.m.a. Piibli Mooses elas umbes samal ajal või kuni sada aastat varem. Mooses oli israeliit, keda lapsena päästis surmast Egiptuse printsess, tõenäoliselt Thutmosis I-e tütar Hatsepsut. Piiblijutustuse allikate põhjal võib arvata, et Iisraeli rahva väljaminek Egiptusest toimus XV sajandi keskpaiku e.m.a. Sel juhul pidanuks Mooses kasvama ja sirguma meheks Thutmosis I valitsusajal (1525 – 1508 e. m. a.).
Tutanhamoni haualeiuga ühenduses esile tulnud aarded annavad meile ettekujutuse sellest elukeskkonnast, kus Mooses kasvas. Egiptuse õukonnas kasvatati teda “kõiges egiptuse tarkuses” (Apt. 7,22.) ja printsess Hatsepsuti adopteeritud pojana oli ta tõenäoliselt Egiptuse troonipärija.
Aga Mooses hülgas kõik Egiptuse rikkused ja au. Piibel ütleb: “usu läbi keeldus Mooses suureks saades kandmast vaarao tütre poja nime.” (Heb. 11,24). Oma elu esimesed 40 aastat veetis Mooses Egiptuse õukonnas, kuid 40-aastase maapaguluse ajal otsustas ta täielikult astuda rõhutud Iisraeli rahva poolele. Egiptuses asuvad juudid olid langenud orjusesse. Oma südamega kuulus Mooses nende hulka. Tal oli valida, kas jääda vaarao tütre pojaks ja sellega ühtlasi omandada kogu Egiptuse au ja rikkused, või siis hakata Iisraeli rahva juhiks ja viia välja orjusest tõotatud maale – Kaanani. Ta valis teise võimaluse, kuna ta, Piibli sõnade kohaselt, uskudes Jumalat, oli kuulnud Tema häält ja võtnud vastu kutse juhatada Iisraeli rahvas orjusest vabadusse.

Sügava mulje jätab Kairo muuseumis Tutanhamoni hauast leitud esemetega tutvumine. Eksponeeritud on ühtekokku 1700 eset ja palju muid on muuseumi arhiivis. Kaks pikka saali ja kolmas väiksem ruum on sõna otseses mõttes neid esemeid täis. Kui huvitav ka ei ole vaadelda kulla ja kalliskivide muinasjutulist rikkust, on arheoloogi seisukohalt kõige huvipakkuvamad siiski mõned raudesemed.
Seal on näiteks kullast käepidemega mäekristallinkrusteeringuga kaunistatud pistoda, mille tera on rauast. On ka eelpool mainitud müstilist silma kujutav raudamulett ning palju muud.

Need esemed tõendavad, et rauda kasutati juba Tutanhamoni ajal, järelikult XIV aastasajal e. m. a. Noil aegadel iisraeliidid vallutasid Kaanaimaa ja Piibli järgi omasid kaananlased “rautatud sõjavankreid”.
Hugo Winkler kaevas 1910. a. Bogazköys ja tegi järgmise avalduse: hetiidid oskasid vahet teha raua ja rauamaagi vahel. Nende sõjaline ülivõimsus XIV sajandil e.m.a. põhines just sellel oskusel. Hetiidid rajasid vasallriike Kaananis, mille tõttu sai raud sealgi tuntuks. Seegi Piibli viide raua kohta XIVsajandil e.m.a. on osutunud õigeks.
XIX sajandi Piibli kriitikud olid teinud järelduse, et Joosua ja Kohtumõistjate raamatud on kirjutatud palju hilisemal ajajärgul, kuna neis räägitakse rauast, sest üldiselt usuti, et rauda ei tuntud enne XII sajandit e.m.a. Tutanhamoni haualeid aga lükkas need oletused ümber, kui ekslikud. Piiblimaades on näiteks hetiitide aladel sooritatud kaevamistöödega ühenduses tulnud päevavalgele mitmeid teisigi rauast esemeid, nagu eelpool mainitud, mis kinnitavad Piibli jutustuste tõesust. Kuigi oma väärtuselt ei saa raudesemeid võrrelda kuld- ja hõbeehetega, on nad Piibli uurijatele teatud mõttes tähtsamadki kui Kairo muuseumis turistide imetlusobjektideks olevad kullast aarded.


http://piiblikursus.advent.ee/teema_vaat...eema_id=66