14.12.2005 - saade

Tsitaat:Algselt postitas: Thorondor

Kõlab nagu lõputult tihe laine.

... see valem oligi peaaegu kõik, kui objekti seisumass jagada sellega, siis saamegi liikuva massi. m=m0/sqrt(1-v²/c²)

Kui liigun kahekordse valguskiirusesga siis on murrujoone all sqrt(-3)
Imaginaarsus: a+b*i, kus i = sqrt(-3), a ja b on reaalarvud.
Selle imaginaarsuse abil on võimalik aru saada sqrt(-3) väärtusest või seda seletada ?

Ja kas siis ikkagi nii ei saa, et on valguskiir ja võtan sellest mingi pikkusega jupi ja määran, selle energeetilise väärtuse ning sellest lähtuvalt leian mitu kvanti selles jupis oli ? Edasi muidugi tekkis mõte, et kui lai peaks see valguskiir olema jne.

sellest "lõputult tihedast lainest" ei saa ma päris hästi aru ...

sqrt(-3) = i*sqrt(3),kus i=sqrt(-1) on imaginaarühik. Kas see imaginaarsus nüüd midagi selgitab või arusaadavamaks teeb, ei tea ... aga nagu kunagi varem leiti olevat mõistlik lubada tehet, kus väiksemast arvust saab suurema lahutada, tuues sisse negatiivsed arvud, nii leiti olevat mõistlik lubada ruutjuure võtmist negatiivsetest arvudest. See on eriti kasulik võnkeprotsesside kirjeldamisel, kus ühe kompleksarvuga a+b*i (sisaldab nii reaal- kui imaginaarosa) saab kirjeldada nii võnkumise amplituudi kui faasi. Asja võlu seisneb selles, et kompleksarvudega võib teha algebralisi tehteid nagu tavalistegi arvudega ja alles rehekenduse lõpus tuletada meelde, et tegelikult on tegemist kompleksarvudega (st rikkalikuma objektiga kui tavalised reaalarvud).

Selle valguskiire jupitamisega on paraku nii, et kui me tahame vastata küsimusele, et mitu kvanti ja millise energiaga, siis vastus sõltub jupi pikkusest: mida lühem jupp, seda vähem kvante (mis ju loomulik) aga teisalt ka seda suurema energiaga (sagedusega) või teisisõnu seda lühema lainepikkusega kvante see jupp sisaldab. Valguslaine jupitamine pole paraku päris sama, mis on nt mingi puutoki jupitamine.