14.12.2005 - saade

Päikesejänku ei "koosne footonitest" vaid on punkt (koht), kus footonid kohtuvad seinaga (hajuvad sellelt) - ta pole tegelikult materiaalne objekt (võib öelda, et erinevates kohtades moodustub ta erinevatest footonitest) ja temale seega kiiruse piirang ei kohaldu.

Kas see pagana mass superluminaalsel kiirusel hoopistükkis imaginaarseks ei peaks muutuma?

Mis footonisse puutub ... kvantmehhaaniliselt on ta elektromagnetvälja mingi kindla energiaga (ja impulsiga) seisund ... selleks et need suurused oleksid täpselt määratud, peab tema ulatus (nii ajas kui ruumis) olema lõpmata suur - st ta peab olema tasalaine. Kui püüda footonit ruumis lokaliseerida, siis määramatuse printsiibi tõttu peab ta sisaldama igasuguse energiaga ja impulsiga seisundeid (sh ka väga lühikese lainepikkusega). Jah, osakeste kvantmehaanika on suht paradoksaalne aga väljade kvantmehaanika (ja elektromagnetvälja oma eriti - just tänu footoni nullmassile) on veelgi "patoloogilisem" ... lihtsate ja piltlike klassikaliste osakeste maailmast laenatud mudelitega hakkama ei saa ... võnkumiste ja lainete pilt tuleb juurde võtta ja ühitada nad kombel, mil klassikalised vasted puuduvad.