Kummituste sammud ja hääled

minul selline mure, et pimedat ei karda - pole kunagi kartnudki - aga vahest harva tekib jube hirmu tunne pimedas. noorena olin rohkem siuke maalaps, sai ikka pimedas kuskilt jalgsi tuldud jne. ja tavaliselt polnud miskit jubedat kuid mõnikord tekkis lihtsalt niisama, mitte millestki ajendatult (pean silmas a'la äsja vaadatud õudukaid jne), tunne et keegi kõnnib minust ca. 15-20m tagapool ja et kohe üritab ehmatada või kinni haarata. sõprade juurest koduni oli kuskil 3,5km mööda kruusa teed, kivikesed ikka krudisesid talla all ning nendel mõningastel kordadel oli konkreetselt kuulda kuidas minu sammudele lisaks on veel mingid sammud... vahepeal samas taktis ja vahepeal pikema või lühema vahega sammud. paar korda juhtus ka nii, et kui mina seisatasin siis astuti 1 või 2 sammu edasi ning seejärel vaikus. taha vaadates polnud miskit näha ei taskulambi ega ka kuu valguses. algul mõtsin, et äkki saaks seda kuidagi metsloomadega seostada aga need tavaliselt lasevad jalga kui mingit võõrast heli kuulevad (jahimehed ja salakütid on nad ära hirmutanud). samuti pole ma näinud veel looma kes astuks inimesega samas taktis ning kelle samm kostuks sama summutatult kui inimesel. mitte sõraliste loomade häält pole peaaegu üldse kuulda ja sõralistel on teravam, kergelt nagu krudisev hääl kruusal. nüüd kui vahest harva saab loodusesse on mõnikord täpselt sama tunne nagu toona noore nolgina. ja üldiselt selline asi millest mul mõistus üle ei käi ajab kergelt närvi

teine juhtum vanatädiga.
tegemist on sügavalt uskliku inimesega (siiski mitte nunnaga ) kes käib pühapäeviti kirikus ja igasuguste pühade ja surma aastapäevade ajal surnuaias kadunud sugulaste haudasid korrastamas jne. samuti ei kujuta ma ette, et ta kunagi kellelegi midagi halba oleks teinud või soovinud. ühesõnaga igatpidi eeskujulik inimene. ma ei tea kas ta vaime usub või mitte aga nii nagu ta rääkinud on siis jääb mulje, et tal on sedalaadi asjadega väga palju ja tihti kogemusi olnud. näiteks ükskord läks ta metsaserva kraavi äärest endale mingeid ravitaimi korjama. enam ei mäleta miks aga mind saadeti talle järgi midagi viima või ütlema vms.
ühesõnaga juba peaaegu tema juures olles kuulsin kuidas ta räägib kellega - mida täpsemalt, seda ei kuulnud. noh jõudsin siis kohale ja tema küsis minult, et kes see mees oli. minul imestunud nägu peas, et mis jama sa ajad. tema väitis raudpolt kindlalt, et tuli mööda metsateed mingi mees, oli talle jõudu soovinud ning midagi rääkima/uurima hakanud (mida täpsemalt seda ei mäleta enam) ja just hetk ennem minu temani jõudmist oli minema astunud. no tee või tina aga mitte kedagi polnud näha... isegi maha tallatud heina/rohuliblesid polnud selles suunas kuhu tüüp olevat suundunud. vanatädi oli muidugi täiesti veendunud selles, et keegi mees, keda ta polnud kunagi varem näinud, oli temaga just hetk tagasi rääkinud ja siis ära läinud.

samamoodi oli kunagi juhtunud kahe alevi vahelise kruusatee peal (tavalisest küla teest väheke suurem ja laiem jne ). kuna tee servas on tavaliselt pehme ja kinni sõitmata kruus siis tema oli kõndinud rohkem tee keskel. järsku oli tema kõrval mingi mees rattaga ja see oli vihase häälega röögatanud, et mis sa mutike koperdad valel pool teed ning edasi sõitnud. vanatädi oli seepeale ehmatusest õigele poole tee serva tõmmanud ning seisatanud, et vaadata kes see käratas niimoodi ja mõne hetke pärast oli üks noor kutt kurvi tagant suure kiirusega tulles teelt välja sõitnud... sama koha pealt kus vanatädi oleks olnud paar sammu edasi, kui poleks olnud kahtlast ratturit kellest ei jäänud ainsatki jälge teele.

sarnaseid lugusid on ta veel rääkinud aga siia kirjapanek läheks vist liiga pikaks. paljud arvavad kindlasti, et vana inimene ja kergelt nupust nikastanud ja mida kõike veel aga ma võin kinnitada, et mõistus on tal täiesti korras. samuti ei saa seda liigitada laste hirmutamise alla kuna sellisele asjale oli ta rangelt vastu.