DMT ja inimene

Niisiis, ei tasu unustada, et tegu on siiski Eestis keelatud narkootilise ainega ja edasised postitused, kus ma näen midagi kirjutatavat seentest või muudest hallutsiongeensetest ainetest lähevad kustutamisele{mar

DMT on huvitav aine, mida toodab inimaju väikestes kogustes ja sellel arvatakse olevat suur osatähtsus kultuuri ja eriti religiooni väljakujunemisel ja samuti unistamisel ja vsiuaalsetes unenägudes.
Tegelikult ei teatagi miks täpselt inimaju toodab seda ainet(siin rääkide siis inimese seotusest maaga ja evolutsiooniteooria:o).
See on ka suure tähtsusega aine Lõuna-Ameerika šamaanide seas.
Šamaanid kasutasid seda ainet üldiselt kehast väljumiseks ja teiste dimensioonide avastamiseks.

PS. lisan siia pärastpoole veel midagi, seni aga lugege ise

http://sprott.physics.wisc.edu/pickover/pc/dmt.html

Seni on see mulle küll suht para välja paistnud ja nagu ma aru saan, siis ka tihedalt seotud inimesega.


edit:
Niipalju kui ise olen aru saanud, siis loomadele ei ole sel sama mõju mis on inimestele see on ka üks põhjus miks ma selle teema siia panin
Ning (otseses mõttes)lammastele on see isegi et surmav.


Muudetud: 11-10-05 kell 22:10:14 Medavo

"DMT: THE SPIRIT MOLECULE" by RICK STRASSMAN

Ja olgu siis "hea lapse" nimi pikalt kah välja öeldud: N,N-dimetüültrüptamiin

Metavo andis selle viite küll teemas "Inimmõistus - kas parem kui arvuti?" aga ehk on mõistlik juttu siin jätkata. Asi nimelt sellest, et avastati (link - see on teine viide kui Metavol) geen, mis kodeerib ajutalituseks vajalikku proteiini PDYN (proydnorphin - ei ürita teda eesti keelde panna). Kuigi proteiin ise on sama inimesel ja kõrgematel ahvidel, erineb neil geeni regulatoorne osa (saan aru, et jämedalt määrab see, kui palju seda ainet toodetakse - inimesel siis rohkem). Mis veel huvitav:
*PDYN on nn opiaat-proteiin (opiat-like protein), mida iganes see siis tähendab (opiaadid on morfiin, herioon jms),
*leiti, et PDYN-geeni aktiivsuse variatsioonid suurte inimrühmade (hiinlased, paapuad, hindud, etiooplased, kameruunlased, austerlased ja itaallased) vahel on suuremad kui nende rühmade sees (seda pole küll uudises öeldud, kellel rohkem, kellel vähem - et kas mõni rahvas ongi kogu aeg "naturaalselt pilves"?).

Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Metavo andis selle viite küll teemas "Inimmõistus - kas parem kui arvuti?" aga ehk on mõistlik juttu siin jätkata. Asi nimelt sellest, et avastati (link - see on teine viide kui Metavol) geen, mis kodeerib ajutalituseks vajalikku proteiini PDYN (proydnorphin - ei ürita teda eesti keelde panna). Kuigi proteiin ise on sama inimesel ja kõrgematel ahvidel, erineb neil geeni regulatoorne osa (saan aru, et jämedalt määrab see, kui palju seda ainet toodetakse - inimesel siis rohkem). Mis veel huvitav:
*PDYN on nn opiaat-proteiin (opiat-like protein), mida iganes see siis tähendab (opiaadid on morfiin, herioon jms),
*leiti, et PDYN-geeni aktiivsuse variatsioonid suurte inimrühmade (hiinlased, paapuad, hindud, etiooplased, kameruunlased, austerlased ja itaallased) vahel on suuremad kui nende rühmade sees (seda pole küll uudises öeldud, kellel rohkem, kellel vähem - et kas mõni rahvas ongi kogu aeg "naturaalselt pilves"?).

See sobib siia teemasse ainult seletõttu, et on naturaalselt toodetud inimorganismi poolt
Minu arust sa seda oma tekstis ei märkinud, aga PDYN kujutab hetkel endast ainet, mida tahetakse vahetada välja kanepi vastu valuvaigisti ja enesetunde parandajana.

Tsitaat:Algselt postitas: Metavo
See sobib siia teemasse ainult seletõttu, et on naturaalselt toodetud inimorganismi poolt. Minu arust sa seda oma tekstis ei märkinud, aga PDYN kujutab hetkel endast ainet, mida tahetakse vahetada välja kanepi vastu valuvaigisti ja enesetunde parandajana.

No ja selle poolest ikka ka, et mõlemal on otsene toime psüühikale ... toodab see inimorganism ju veel ... igasuguseid asju. A kanepi kohta ma ei lugenudki ... või vähemasti meelde ei jäänud ...

Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia

Tsitaat:Algselt postitas: Metavo
See sobib siia teemasse ainult seletõttu, et on naturaalselt toodetud inimorganismi poolt. Minu arust sa seda oma tekstis ei märkinud, aga PDYN kujutab hetkel endast ainet, mida tahetakse vahetada välja kanepi vastu valuvaigisti ja enesetunde parandajana.

No ja selle poolest ikka ka, et mõlemal on otsene toime psüühikale ... toodab see inimorganism ju veel ... igasuguseid asju. A kanepi kohta ma ei lugenudki ... või vähemasti meelde ei jäänud ...

Eeh....suur vabandus minu poolt
Ajasin selle segi ainega URB597, mis ka äsja leiti

Hallu, sinu sõnad "et kas mõni rahvas ongi kogu aeg "naturaalselt pilves"" eksitasid mind
vabandused:odie:

Muudetud: 15-12-05 kell 14:02:54 Metavo

Ei tea küll kui palju see kedagi huvitab, kuid ameerikas lubati DMT-d sisaldav rituaalne tee nimega Hoasca.
http://www.postimees.ee/220206/online_uu...192947.php

edit: unustasin lingi lisada:odie:

Muudetud: 22-2-06 kell 14:27:16 Metavo

DMT tundub vist küll hetkel kõige lihtsam võti teistesse maailmadesse
McKenna räägib, et kui seeni kõrvale haugata saab samasuguse efekti nagu Ayahuasca
vana artikkel küll aga kuna pole siin kajastamist leidnud siis lööks letti:

Jean Hardouin kirjutab: "Keegi Marko A. Rodriguez on avaldanud teadusliku töö selle kohta, kuidas aine nimega DMT viib inimese tulnukate reaalsusse.
Asi ise on imelihtne. Eksisteerib aine nimega N,N-dimetüül-trüptamiin, teise nimega DMT. Mõjub see aine umbes nagu LSD - tekitades hallutsinatsioone. Ainuke veidrus on see, et ainet manustanud eri isikutel tekivad suhteliselt ühesugused "hallutsinatsioonid" - umbes viieks minutiks satuvad nad "teise reaalsusse" kus nad paigutuvad ümber kõrgtehnoloogilisse ruumi, näevad veirdaid olendeid ja neid kõnetatakse tulnukate poolt. Vahel juhtub, et teistkordsel sisenemisel satutakse samasse paralleelreaalsusse ja tulnukad suhtuvad sinusse juba nagu tuttavasse isikusse.
Rodriguezi töö kujutab endast "framework'i" ehk siis ülesandepüstitust eksperimentaatoritele, kes tahavad välja selgitada, kas tegu on lihtsalt eriti kavala hallutsinatsiooniga või siis äkki ikkagi paralleelreaalsusega.
Hüpoteese on mitu. Näiteks on võimalik, et inimeste ajus on kusagil sügaval säilinud mälestused tulnukatest. Ning DMT kuidagi aktiveerib need mälestused - see selgitaks, miks eri inimesed DMT laksu all saavad umbes samasuguse pildi osaliseks.
Teine ja julgem hüpotees on see, et paralleelmaailm tegelikult eksisteeribki. Ning DMT mingil moel seob inimese aju 5 minutiks selle paralleelmaailmaga. Rodriguezi töö kõige julgem osa püstitabki eksperimendi, kuidas seda hüpoteesi kontrollida. Enne DMT manustamist teatakse inimesele mingi mittealgarv ning palutakse see arv pähe taguda ning tulnukate kätte viia. Tagasi tuleb tuua selle arvu vähemalt üks kordajatest. Paar kuulsat autisti ja mälukunstnikku välja arvatud, ei saaks inimesed arvutusülesandega hakkama. Seega, kui inimene transist ärgates nimetab talle usaldatud arvu mõne teguri, võiks see viidata, et teda teises reaalsuses "assisteeriti", mida loodetaksegi tõestada.
Ühtlasi annab DMT huvitava vastuse tulnukaröövidele, kuivõrd inimkeha suudab teatud tingimustel ka ise seda ainet sünteesida. Ehk polegi UFOde poolt pihtapandud isikutel eriti muud viga, kui pisikesed liialdused kehakeemias, mistõttu DMT kogus ületab hetkeks kriitilise.
Kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, aga vähemalt esimesel lugemisel tundub, et tegemist ei ole pseudoteadusliku juraga, muuhulgas isegi tsiteeritakse klassikuid (Baker, Shannon). Kahjuks ei jagu aega kogu artiklit tõlkida, sestap iga huvitatu läheb nüüd ise ja loeb ingliskeelset originaali.
Ka google'i otsing "DMT aliens" annab huvitavat lisalugemist."

Eesti keelne artikkel Minut.ee-s http://www.minut.ee/article.pl?sid=07/01...ode=nested

Terence McKenna on suutnud suhteliselt arusaadavalt DMT trippi kirjeldada ning selle järgi ei tundub väga tõenäoline, et tegemist on võtmega paralleeldimensiooni. See oleks nagu tehnoloogiline saavutus meile inimolendi kui sellise tasandite avastamiseks ja ilmselt kõige kiirem shortcut kogema Kõiksusega üks olemist.

http://www.youtube.com/watch?v=Qc01EPmnHSQ

Tsitaat:Algselt postitas robot
... saab samasuguse efekti nagu Ayahuasca ...

Siinkohal meenub loetud raamat "Kosmiline siug":
http://www.apollo.ee/product.php/0798559,1 oli ka teemas
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=3024

Graham Hancock
Üleloomulik
Kohtumised inimkonna iidsete õpetajatega
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Häälestumine DMT-kanalile
Lugesime esimesest osast, et inimese evolutsioon sarnaneb paljuski mis tahes teise loomaliigi arenguga (isegi tööriistade kasutuses ei ole inimesed ainulaadsed) ajas umbes viis miljonit kuni 40 000 aastat tagasi; siis astusime me äkki üllatavalt ja enneolematult uuele rajale. Vastavalt 35 000 ja 27 000 aastat tagasi ilmusid Euroopas ning Aafrikas kalju- ja koopakunst, ilmselt algusest peale keerukad ja täielikult välja kujunenud. Jääb mulje, nagu oleks mingi tiivustatud kunstnikugeenius oma täies loomejõus imepäraselt ärganud ääretult pikka aega kestnud vegetatiivsest koomast ja alustanud maalimist. Tema tööd on algusest peale tehniliselt vilunud, võimukad ja üleloomulikult mõistatuslikud, kuid palju suurem mõistatus on siiski see, et eriti hoolikalt kujutatakse osaliselt inimese-, osaliselt loomakujulisi teriantroopolendeid, kellesuguseid loodusilmas ei eksisteeri või pole kunagi eksisteerinud. Seega on tegemist üleloomulike olendite - vaimude - kujutistega ning meie peame küsima, kust niisugused fantastilised kujutised on välja manatud, kujutlusvõimest" üksinda jääb selgituseks ebapiisavaks, sest meie esivanematel oli õnnestunud elada eelmised viis miljonit aastat vähimagi märgita, et neil üldse olnuks mingi sümboolne kujutlusvõime. Ilmselt pidi siis midagi fundamentaalset muutuma viisis, kuidas nad oma elu tajusid, ümbritseva maailmaga suhtlesid ning oma reaalsuse piire hindasid.
Oleme kirjeldanud selle suure muutuse mõistatust pikalt teises osas ning arutanud David Lewis-Williamsi oletust, et katalüsaatoriks võis osutuda muutunud teadvuseseisundite kujunemine, mida meie esivanemad kõigepealt tõenäoliselt kogesid, tarvitades juhuslikult seenhallutsinogeene ning hiljem hakati neid kaalutletult ja süstemaatiliselt otsima. Näib olevat mõistlik oletada, et ülimalt mõjukad nägemused ja kogemused, mida saab kindlalt esile kutsuda psilotsibiini ja muude looduses leiduvate psühhoaktiivsete ainete abil, lahvatasid umbes 40 000 aastat tagasi nagu süütepommid anatoomiliselt nüüdisaegsete, kuid mõistuselt tuimade, uimaste ja utilitaristlike ning arhailise käitumisega inimeste teadvuses. Võib olla isegi nõnda, et ainult niisugusel teadvuse paroksüsmil, mis mõjutas ühiskonna iga liiget, jätkus jõudu murda viljatud ja jäigad mentaalsed struktuurid, mis olid kuni selle ajani maskeerinud inimaju potentsiaali ning pidurdanud meie liigi intellektuaalset ja kultuurirevolutsiooni.
See ei tähenda, nagu poleks inimestel varem kui 40 000 aastat tagasi olnud nägemuslikke kogemusi. Täieliku anatoomilise nüüdsuseni jõuti umbes 200 000 aastat tagasi, aga mõne teadlase arvates varemgi, ning paljud tõendid toetavad arvamust, et pärast seda pole inimaju suurus, anatoomia ega keerukus rohkem muutunud. Tõsiasjast, et meie esivanematel oli vähemalt 200 000 aastat tagasi samasugune neuroloogiline aparaat nagu meilgi, tuleneb järeldus, et nemad pidid kogema nägemusi ning muutunud teadvuseseisundi hallutsinatoorseid kohtumisi.
Teame uuringutest, et umbes 2 protsenti (ja see on tagasihoidlik hinnang) nüüdisaja täiskasvanutest on sündinud võimega langeda spontaanselt väga sügavatesse hallutsinatsiooniseisunditesse. Me teame, et nendes seisundites toimuvat kogetakse sageli veenvalt reaalsete ja mõnikord kohutavate röövidena, kus langetakse sageli kõigepealt teriantroopide või loomade kujul ilmuvate üleloomulike olendite ohvriks. Samuti teame, et see ilmselt geneetiline transivõime on leidnud statistilist kinnitust Ameerika Ühendriikides, kus seda laadi nägemusi ja kogemusi tõlgendatakse tänapäeval kõige sagedamini nagu kontakte tulnukatega - ehkki, nagu ma olen püüdnud näidata, neis pole midagi uut ning teised minevikukultuurid on näinud neid teistmoodi.
Kuigi seda ei saa tõestada, pean ma täiesti tõenäoliseks, et umbes 2 protsenti igast inimpopulatsioonist on alati sündinud just õiges vooluses niisuguse ajukeemiaga, mis kingib neile nägemusi, prohvetlikku teadmist ja kohtumisi vaimudega, kasutamata selleks psühhoaktiivseid taimi või transi esilekutsumise füüsilisi meetodeid nagu rütmiline tantsimine või trummipõrin. Minu arvates eksisteeris niisuguseid inimesi, kes kogesid nägemusi ja kohtumisi ammu enne seda, kui maaliti esimesed kaljutaiesed. Võib-olla olid just nemad, nood esimesed samaanid, selle võime spontaansed avastajad, tänu kellele leidsid aset käitumuslikult modernse sümbolismi kummalised, isoleeritud läbimurded enne aega 35 000 aastat tagasi (mainigem näiteks 77 000 aasta vanuseks peetavat teokarpidest kaelakeed ja entoptiliste mustritega kaunistatud ookriplaati, mis leiti Lõuna-Aafrikas Blombose koopast). Ma ei välista seda üldsegi, kuid arheoloogilised uurimused väidavad, et niisuguste kiviaja visionääride mõju oma kaaslastele polnud pikka aega kuigivõrd suurem kui ufode röövitute mõju tänapäeva ühiskonnas - st sama hea kui null.
Mina oletan, et mitte ainult kunst, vaid kogu pööre nüüdiskäitumise poole sündis siis, kui need kiviaja ühiskonna liikmed, kellel puudus geneetiline võime spontaanselt transsi langeda, õppisid seda tegema taimsete hallutsinogeenide avastamise ja hilisema süstemaatilise kasutamise või siis mingi transi esilekutsumise füüsilise meetodi abil. Hüpoteesi järgi oli see muutunud teadvuseseisundite demokratiseerimine", kogu ühiskonnale avanenud võimalus jagada elu muutvaid visioone ja kohtumisi, mis varem olid osaks langenud ainult vähestele ning mis kujundasid uusi, avatumaid, loovamaid, innovatiivsemaid, paindlikumaid, intuitiivsemaid ja siiralt intelligentsemaid mõtlemisviise, tänu millele «kriitiline mass" suurenes ühest ühiskonnast teise, põhjustades lõpuks kõige otsustavama muutuse, mis oli inimkonna evolutsioonis kunagi toimunud. Meil ei tarvitse üllatuda, kui arheoloogiliste ülestähenduste järgi selgub, et niisuguse hetkeni jõutakse eri paikades eri ajal, kusjuures mõnikord jääb ühe või teise grupi ärkamise vahele tuhandeid aastaid. Kui päästikfaktoriks osutus igal juhul mingi kõigile kättesaadav ning kindel muutunud teadvuseseisunditesse sisenemise võimalus ja kui esimene avastus oli sageli juhuslik, siis ei tarvitse arvata, et nüüdisinimesele omane käitumisviis sündis kõikjal ühel ja samal ajal, pigem toimus see astmeti ja üsna juhuslikult - ning just seda me arheoloogiauuringutest näemegi. Kui niisugune protsess on kord alanud, siis ei saa seda enam peatada, sest inimesed, kes ei teadnud, kuidas muutunud teadvuseseisundeid kasutada, kohtusid varem või hiljem nendega, kes seda oskasid, ja õppisid neilt.
Varjatud maatriks ja vastuvõttev mõistus
Kõikide aegade ning paikade šamanistliku transi fundamentaalsed kogemused on olnud teispoolne teekond ja samaani pühendamine kohtumisel üleloomulike olenditega ning nende jõu vastuvõtmine. Põhjustel, mida oleme uurinud teises osas, võime täiesti kindlalt öelda, et nii ülempaleoliitikumiaegse Euroopa koopamaalingute kunsti kui ka Lõuna-Aafrika sanide kaljukunsti inspireerisid just niisugused retked teispoolsusse ning sügavalt muutunud teadvuse-seisundites kogetud kohtumised. Oleme näinud, et välisvormid, millesse seda laadi kogemused võivad enda rüütada - teisisõnu viisid, kuidas need konstrueeritakse ja mismoodi neid portreteeri-takse -, võivad dramaatiliselt muutuda ühest kultuurist teise. Ent me ei tohi unustada, et «normaalsete" nägemuste ja kogemustega on samamoodi.
Näiteks, kui viis eri inimest näevad mõrva, saab politsei tavaliselt kurjategija viis erinevat kirjeldust. Seda põhjustab tõsiasi, et tõlgendamine on sisestatud meie tajuprotsessidesse algusest peale; nähtut tõlgendades ja reaalsust kogedes lähtume meie kõik oma eeltingimustest, individuaalsetest kogemustest ning kultuurieelis-tustest. Tõsiasi, et meie hallutsinatsioone mõjutavad olulisel määral eeltingimused, individuaalsed kogemused ja kultuurieelistused, räägib meile seega kõikide tajuvormide varjus peituvatest standard-mehhanismidest midagi enamat kui hallutsinatsioonides kohatud stseenide ning olendite objektiivsest reaalsusest - või mitte.
Lühidalt öeldes, eri kultuurides eri inimeste (või koguni sama isiku eri meeleolus ja olukorras) transiseisundis nähtud rohked kujutelmad ei tõesta, nagu ei tähendaks nägemusallikas midagi või et kõik on lihtsalt „aju enda sepitsus" - samamoodi nagu eri tunnistajate isesugused ütlused ei muuda kuritegu olematuks. Seega kõlab järeldus nõnda, et eri kultuuride eri inimeste erinevatel ajaloo- ja esiajaloo perioodidel üle elatud hallutsinätsioonikogemuste varjus peituvatesse mis tahes sarnasustesse tuleb suhtuda suure huviga ning neid täielikult arvestada, kaalutledes niisugustes kogemustes ilmnenud üleloomulike valduste ja olendite reaalset seisundit.
Me kohtume üleloomuliku või (üleloomulikuks peetavaga) ka siis, kui see on mitmeti maskeeritud, ent lähenemiseks ja uurimiseks on mitmesuguseid viise. Käesoleva raamatu maht on rangelt piiratud, niisiis keskendusin kokkuhoidu ja olulist silmas pidades üleloomuliku kolmele ilmingule omavahel seostamata valdkondades ning epohhidel, kus sarnasusi võinuks kõige vähem oodata.
Kõigepealt oleme uurinud selle ilmnemist vaimude maailmas, mida veenvalt tunnistab esiajalooline kaljukunst ning mida tänini ikka veel aktiivselt kogetakse Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Amazonase vihmametsa kaugete paikade säilinud šamanistli-kes kultuurides. Teisena on meid veedelnud haldjateks nimetatud üleloomulikud olendid, mis köitsid Euroopas tähelepanu keskajast kuni Victoria päevini. Kolmas on olnud iseäranis mõjukalt Põhja-Ameerikas aset leidnud nüüdiskohtumised ufode ja tulnukatega.
Ilmselt pinnapealsete ja kultuurist tingitud kõike kolme liiki erinevuste lähemal vaatlemisel eelmistes peatükkides selgus, et eksisteerib sügavate struktuurisarnasuste ja seoste varjatud maatriks. Samuti on väga tähelepanuväärne, kuidas teatud üldteemad, näiteks teriantrooplikud transformatsioonid, suure viltuste silmade ja ülemäära koguka tilgakujulise peaga kääbuslikud tulnukad, öökullide juuresolek, „haavatud mehe" piin ning hübriidlaste aretamine, näivad ikka ja jälle korduvat. Ülempaleoliitikumist kuni kosmoseajastuni ulatuvad sedavõrd lähedased ja iseloomulikud seosed ning ühisjooned oleksid isegi siis midagi erakordset, kui need oleksid kujunenud vastuseks kergesti identifitseerivatele, objektiivsetele ja pikka aega püsivatele, igaühele neist omastele välisstiimulitele. Ent niisugune järjepidevus nii pika aja kestel, hoolimata mis tahes objektiivse „reaalse maailma" stiimulite puudumisest on sootuks mõistatuslikum juhtum.
See kergitab taas küsimuse pigem mõistusest kui vastuvõtjast, mitte lihtsalt teadvuse generaatorist; kõik need, keda tulnukad või haldjad on röövinud ja vaimud valusate torkamiste ning piinamisega pühendanud, mõistavad sedamaid, et teispoolsetel maailmadel, mida me uurime, ja üleloomulikel olenditel, kellega transiseisundis kohtume, on oma objektiivne reaalsus, ning need eksisteerivad sõltumatult väljaspool meie aju.
Ebatavalise toimega tavaline molekul
Just seda võimalust pidi New Mexico ülikoolis töötav doktor Rick Strassman kaalutlema, kui ta 1990. aastatel alustas inimkatseid dimetüültrüptamiiniga (DMT). Kolmandast peatükist saime teada, et just see mõjukas hallutsinogeen, mida Amazonase samaanid eraldavad mitme džunglitaime lehtedest ja vaigust, on ayahuasca peamine aktiivosis. Ent molekulaartasandil on DMT väga lähedalt seotud ka seentes sisalduva hallutsinogeeni psilotsibiini3, samuti serotoniiniga (5-hüdroksütrüptamiin), mis on inimaju kõige tähtsam neuromediaator.
Taime- ja loomariigis laialdaselt levinud „DMT esineb lihtsalt öeldes peaaegu kõikjal, kus viitsitakse vaadata," ütleb biokeemik Alexander Shulgin. „Siin leidub seda lilles, seal puus, kuskil mujal ka loomades." Rick Strassman lisab, et see on „inimeste ja teiste imetajate, mereloomade, rohttaimede ja sammalde, konnade ja kärnkonnade, kübar- ja hallitusseente ning puukoore, õite ja juurte tavaline koostisosa". Peale selle sünteesib ja valmistab ka meie oma aju DMT-d, mida on leitud inimese verest, ajukoest ja aju ümbritse¬vast tserebrospinaalvedelikust. Seega räägime me igas mõttes suhteliselt tavaliselt molekulist. Ent ülimalt ebatavaline on hallutsinatsioonitorm, kui inimaju looduslik DMT-tase ületab teatud läve.
Strassman tahtis oma uurimusega välja selgitada, kas pikema aja jooksul manustatud DMT psühhoaktiivsetel doosidel on mingi meditsiiniline või terapeutiline rakendusvõimalus. Et mitte pikalt venitada, ütlen, et niisuguseid rakendusvõimalusi ei tuvastatud," kuid see-eest selgus midagi muud ja täiesti ootamatut. Paljud subjektid kogesid oma DMT-retkede ajal intensiivseid kohtumisi üleloomulike, mittefüüsiliste olenditega, kusjuures nende kohtumistega kaasnesid - nagu vana aja samaanidel - ulatuslikud ja häirivad ilmutused. Mitu eri vabatahtlikku kirjeldasid täiesti sarnaseid kogemusi ning näisid koguni sisenevat nendessesamadesse aladesse ning suhtlevat nendesamade olenditega. Paljudel juhtudel mõistis Strassman jahmunult, et need kogemused, alad ja olendid olid identsed nendega, mida John Mack ning teised psühhiaatritest nõustajad olid täheldanud inimeste puhul, kes uskusid, nagu oleksid tulnukad nad röövinud.
Ilmselt polnud tegemist füüsilise röövimisega. Siiski paigutati röövisubjektid New Mexico ülikooli haiglasse, kus Rick Strassman neid tähelepanelikult jälgis. Isegi siis, kui neile süstiti lihasesse kõigest 0,2 milligrammi DMT-d kehakaalu kilogrammi kohta (hallutsinatsioonide esilekutsumiseks läheb seda ühendit õige vähe vaja), kandus nende teadvus kergesti samasugustesse paikadesse, kuhu ufode röövituid olevat nende kirjelduse kohaselt viidud, ning nad talusid nende mõistatuslike olendite käe läbi sama ränki piinu.
Kaheksateistkümnendas peatükis kirjeldame üksikasjalikult, mida vabatahtlikel on öelda. Nende kogetu polnud küll täpselt samasugune nagu minul, kuid üldiselt ilmnes palju jahmatavaid sarnasusi. Minu arust oli põhierinevus see, et mina pidin kasutama sihile jõudmiseks vähem tõhusat meetodit ning tundsin palju suuremat hirmu ja ebakindlust.

Alexander Shulgin. „Siin leidub seda lilles, seal puus, kuskil mujal ka loomades." Rick Strassman lisab, et see on „inimeste ja teiste imetajate, mereloomade, rohttaimede ja sammalde, konnade ja kärnkonnade, kübar- ja hallitusseente ning puukoore, õite ja juurte tavaline koostisosa". Peale selle sünteesib ja valmistab ka meie oma aju DMT-d, mida on leitud inimese verest, ajukoest ja aju ümbritsevast tserebrospinaalvedelikust. Seega räägime me igas mõttes suhteliselt tavaliselt molekulist. Ent ülimalt ebatavaline on hallutsinat-sioonitorm, kui inimaju looduslik DMT-tase ületab teatud läve.
Strassman tahtis oma uurimusega välja selgitada, kas pikema aja jooksul manustatud DMT psühhoaktiivsetel doosidel on mingi meditsiiniline või terapeutiline rakendusvõimalus. Et mitte pikalt venitada, ütlen, et niisuguseid rakendusvõimalusi ei tuvastatud," kuid see-eest selgus midagi muud ja täiesti ootamatut. Paljud subjektid kogesid oma DMT-retkede ajal intensiivseid kohtumisi üleloomulike, mittefüüsiliste olenditega, kusjuures nende kohtumistega kaasnesid - nagu vana aja samaanidel - ulatuslikud ja häirivad ilmutused. Mitu eri vabatahtlikku kirjeldasid täiesti sarnaseid kogemusi ning näisid koguni sisenevat nendessesamadesse aladesse ning suhtlevat nendesamade olenditega. Paljudel juhtudel mõistis Strassman jahmunult, et need kogemused, alad ja olendid olid identsed nendega, mida John Mack ning teised psühhiaatritest nõustajad olid täheldanud inimeste puhul, kes uskusid, nagu oleksid tulnukad nad röövinud.
Ilmselt polnud tegemist füüsilise röövimisega. Siiski paigutati röövisubjektid New Mexico ülikooli haiglasse, kus Rick Strassman neid tähelepanelikult jälgis. Isegi siis, kui neile süstiti lihasesse kõigest 0,2 milligrammi DMT-d kehakaalu kilogrammi kohta (hallutsinatsioonide esilekutsumiseks läheb seda ühendit õige vähe vaja), kandus nende teadvus kergesti samasugustesse paikadesse, kuhu ufode röövituid olevat nende kirjelduse kohaselt viidud, ning nad talusid nende mõistatuslike olendite käe läbi sama ränki piinu.
Kaheksateistkümnendas peatükis kirjeldame üksikasjalikult, mida vabatahtlikel on öelda. Nende kogetu polnud küll täpselt samasugune nagu minul, kuid üldiselt ilmnes palju jahmatavaid sarnasusi. Minu arust oli põhierinevus see, et mina pidin kasutama sihile jõudmiseks vähem tõhusat meetodit ning tundsin palju suuremat hirmu ja ebakindlust.

KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
Peidetud samaanid
Sellest ajast alates, kui religioon hakkas umbes 35 000 aastat tagasi maalingutega koobastes arheoloogiasse jälgi jätma, on see kahtlemata olnud üks kahest või kolmest inimese käitumist kõige olulisemalt mõjutanud tähtsast tegurist - see on oma toime tõttu sama universaalne ja kaugele ulatuv kui võitlus põhiliste füüsiliste vajaduste rahuldamise eest.
Selle tähtsus meie ettevõtmistes pole kaugeltki minevikku jäänud.
Hoolimata teaduse arengust, millel ei ole üleloomuliku jaoks ruumi ega maldavust, usub tänapäeval igast kolmest inimolendist umbes kaks endist viisi kindlalt üleloomulike olendite ja vaimude ilma eksisteerimist. Hindud ja budistid tunnistavad piiritute mitte-füüsiliste ilmade, olendite, mõistuste ja olekuseisundite tõest eksisteerimist. Traditsioone austavad juudid usuvad, et Mooses rääkis Jumalaga näost näkku, nagu toora kinnitab, ning sai temalt kümne käsuna „taevased kirjad". Moslemitele õpetatakse, et Muhamed kohtus majesteetliku üleloomuliku olendiga, kes hiljem identifitseeriti kui ingel Gabriel, kelle ilmumisele eelnes „iseäralik heli nagu kellakõlksatused" ning kes hiljem avaldas prohvetile kogu koraani teksti. On huvitav mainida, et samamoodi nagu eelmistes peatükkides mainitud ufode röövitud ja samaanid, kes kinnitavad, et neile näidati teispoolses maailmas peituvat raamatut ja jagati sellest mõningaid ilmutusi, usuvad moslemid, et koraan on „taevas säilitatava igavese tahvli kirjade täiuslik tõlge".2 Veel ühe paralleeli leiab mormoonide usust, et Joseph Smith olevat saanud oma ilmutuse ingel Moronilt, kes kinkis talle mormooni raamatu teksti kuldplaatidel, mis hiljem õhku hajusid.
Meie aja kolmandal sajandil maniluse rajanud Mani, kelle järgi see religioon nime sai, kinnitas, et kõik tema õpetused pärinevat inglilt, kes külastas teda esimest korda, kui poiss oli kaheteistkümneaastane, ja ütles, et Mani eluülesanne on inimkonna harimine. See olend, kelle innustust Mani koges elu lõpuni, ilmutas ennast talle sageli pimestava välgusähvatusena". Samamoodi algas ristiusu suure apostli püha Pauluse missioon üleloomuliku kohtumisega Damaskuse teel, kus ta äkki kuulis häält, millega kaasnes nii hele „valgus taevast", et see paiskas ta maha ja pimestas kolmeks päevaks.5 Pauluse pühendamise šamanistlik teema sobib hästi ristiusu kui terviku raamistusse: selle religiooni alus on usk üleloomuliku olendi, kelle isa oli jumal, ema surelik naine ja tema ise seega iseäralik, tähtis ning mõjukas vaimu ja inimese hübriid, elusse, surma ning ülestõusmisse. Kristlased usuvad üldiselt ka ingleid, saatanat, mitmesuguseid deemoneid ja teisi üleloomulikke olendeid nagu õnnistatud neitsi Maarja ja Püha Vaim. Kristluse taevas ja põrgu on loomulikult vaimude ilmad.
Meil pole sellest pääsu. Usk üleloomulikku - ilmnegu see vaim-olendite vahendusel, kes olevat sündinud inimese kujul, või teatud inimestele teatavaks saanud ilmutuste kaudu - on kaasa toonud «inimkonna ajaloos tohutu suure tähtsusega" sotsiaalse, poliitilise, majandusliku ja kultuurilise arengu.
Veelgi enam, meil tarvitseb ainult vaadata iga päev kas või mõni minut rahvusvahelisi teleuudiseid, et mõista, missugune määratu jõud on religioon praegugi, kui sügavalt ja tõhusalt valitseb see miljardite inimeste mõistust maakera paljudes paikades ning missuguse tausta see annab meie aja kuumadele poliitilistele sündmustele. Vähesed teadlased kinnitavad põuepommarite kindlat usku, et enda õhkimisel läheb hing otseteed paradiisi, kuid kõik on päri, et niisuguste uskumuste vägi kujundab „reaalse maailma" sündmusi.
Šamanismi bürokratiseerimine
Kuna religioossed uskumused on sedavõrd olulised, siis ei peaks kellelgi olema vastuväiteid, et sõnaselgelt mainitaks, missugused tõendid osutavad nende ülimat allikat ja mõtteilmutust. Ja kui me piisavalt sügavalt maailma suurusundite alustesse tungime, siis osutavad tõendid, et kõik need toetuvad üleloomulike kohtumiste ja kogemuste kaljule, kusjuures alati on tegemist mõjukate ja karismaatiliste inimestega, kellel on anne oma teadmisi teistele edasi anda. Ehkki niisugused uskumused kristalliseeruvad kiiresti dogmadeks, mida ühest sugupõlvest teise üle antakse, on isegi mõnest eespool toodud näitest selge, et ükski neist ei sündinud algul mitte millestki ega selgunud õpetlaste uuringute käigus, neid ei sepitsetud ka kindla kavatsusega rahuldada inimeste oletatavaid vajadusi, vaid need sündisid igal juhul lihtsalt katsetest kirjeldada, kujutada ja selgitada antud usu rajajate üleloomulikke kogemusi. Kõige järgi otsustades olid nad kõrgeima astme samaanid. Neil lehekülgedel uuritud tõendid osutavad, et niisugused kogemused olid inimkonna kultuuri koidikust alates lahutamatult seotud muutunud teadvuse-seisunditega ja tegelikult tulenevad neist, kusjuures niisugused ulatuslikult muutunud seisundid on enamasti saavutatavad ainult psühhoaktiivsete taimede pruukimise kaudu. Antropoloog Weston La Barre läheb veelgi kaugemale, kinnitades, et...
... kõik meie teadmised üleloomulikust tulenevad de facto reli-gioonivisionääride ja ekstaasi langenud isikute, st prohvetite ning samaanide väidetest... Preestrid üksnes edastavad niisugusel üleloomulikul alusel sündinud taevalikke nägemusi...
Minu meelest on La Barrel täiesti õigus ning tema tähelepanekud on ülimalt läbinägelikud. Nüüdismaailma kõikide suurte religioonide puhul on nende rajajate algsed üleloomulikud kogemused ja ilmutused jäänud nii kaugele minevikku, et palgalised preestrid, kirikuõpetajad, rabid, mullad ja piiskopid on kõik selle üle võtnud ega nimeta ennast administraatoriteks, vaid inimkonna ja teispoolsete jõudude ehtsateks ning ainulisteks vahendajateks. Lugeja teab juba hästi, et vahendajana tegutseb šamaan. Aga meie kahjuks pole need mõjukad bürokraadid ja mänedžerid, kes sajandite jooksul julmade repressioonide abil kehtestatud võimuga valitsevad monopoolselt meie ja teispoolse ilma suhete üle, üldse samaanid. Hoopis vastupidi, nemad ei kohtu oma igapäevakogemustes vaimudega sagedamini kui enamik nende koguduseliikmeid. Nemad õpetavad ja hoiavad sageli jäigalt kinni sellest, mida neile endale üleloomuliku kohta on õpetatud, kuid neil puuduvad erivõimed ning nad pole omandanud ainsatki erioskust, mida üleloomulikesse ilmadesse tungimiseks ja oma kogukonnale tegelikku väärtust omavate raskesti võidetud teadmistega tagasijõudmiseks vaja läheb. Kui nad just ei kuulu selle kahe protsendi hulka meie liigist, kes suudavad spontaanselt siseneda transiseisundisse, tarbivad selleks psühhoaktiivseid aineid või kasutavad selle saavutamiseks vaevarohkeid füüsilisi võtteid nagu kestev rütmiline tantsimine (nt Lõuna-Aafrika sanid), siis võime täiesti kindlalt öelda, et need funktsionäärid ei jaga kunagi meiega oma mis tahes uusi üleloomulikke kogemusi, millega saaks värskendada praegu nende juhitavate ja valitsevate religioonide originaalseid sisendusi, ilmutusi ning nägemusi. Võib-olla on see osa nüüdismaailma tragöödiast, et pimedatel on lastud nii kaua eksitada pimedaid juttudega kogemustest ja ilmutustest, mis meid kunagi inimesteks kujundasid.
Mida võiksime tõe taasavastamisest loota? Teatud mõttes on see meid alati oodanud. Tegelikult on see meie sünniõigus. Kõikide religioonide alus on šamanistlik ekstaas ning Weston La Barre'i arvates „võib iidsetele hallutsinogeenidele tähelepanu pöörates valgustada šamanistliku ekstaasi olemust..." Just seda rada on kogu selles raamatus järgitud. Iidsetele hallutsinogeenidele põhjalikku tähelepanu pöörates oleme püüdnud valgustada, mismoodi šamanistlik ekstaas on soodustanud inimese nüüdiskäitumise sündi. Selle käigus õhutati meid ka paratamatult uurima inimteadvuse kogu spektrit ja arvukaid realiteete, mida see suudab ära tunda, piiramata ennast „hoolikalt valitud utilitaarse materjaliga", mida ekslikult peetakse «tegelikkuse täielikuks või vähemalt piisavaks pildiks", mille aju „kaitseklapp" tavaliselt teadvusse lubab.
Niisugune kaitseklapp on ilmselt hädavajalik, nagu Aldous Hux-ley (vt üheteistkümnes peatükk) nentis, sest tänu sellele...
... ei masenda meid ega tekita meis segadust kasutute ja asjakoha¬tute teadmiste mass; see välistab suurema osa sellest, mida me muidu peaksime igal hetkel tajuma või mällu talletama, jättes ainult selle väga väikese ja spetsiaalselt valitud osa, mis võiks tõenäoliselt kasulikuks osutuda...
Meid niisuguse ilmselt kohanemisvõimelise mehhanismiga varustanud evolutsioon on siiski mingil samavõrd olulisel põhju¬sel avanud meile ka juurdepääsu mitmesugustele šamanistlikele võtetele, millega peaaegu igaüks võib oma ajus peituvast kaitse-klapist mööda minna. On nukker iroonia, et see „teenimatu and", mida meie esivanemad algselt ettevaatlikult ja austusega kasutasid, et uurida tavapäratut reaalsust ja sellest õppida, on pika aja jooksul muudetud bürokraatide tahtel „taevalikkuse" spirituaalseks umbteeks, kus kõik on lõputult korratav dogma; kus peaaegu enam polegi neid, kes oleksid ise kogenud üleloomulikku, ning kus pole enam midagi uut avastada ega õppida.

Algkristlased
Väidetavalt algab iga kultuuri mandumine hetkel, kui see hakkab oma samaane hullude ja visionääridena taunima, eitades nõnda nende seaduspärast õigust kuulutada vahetult «lihtrahvale" - seda selleks, et rahva spirituaalse usalduse hõivaks preestrite klass, kes oskab õpetada ainult seda, mida teised on neile endale õpetanud, aga mitte seda, mida nad on ise kogenud.
Vaadelgem näitena lähemalt ristiusku. Pärast selle rajamist umbes 2000 aastat tagasi oli see esialgu varjamatult šamanistlik religioon. Selles pole midagi üllatavat, sest Kristus oli ilmselt ja läbinisti šamaan. Öeldut ei kinnita mitte ainult tema kui inimese ja jumala hübriidi põlvnemine või taevast pärit tervistajaanne. Tema piinad ristilööduna ja läbitorgatuna, millele järgnesid surm ning hilisem ülestõusmine vaimse olendina, kellele oli kingitud hingede päästmise vägi, on tegelikult haavatud mehe lugu - toosama lugu, mida kõik samaanid igas paigas oma pühendamisagooniast, surmast ja ülestõusmisest räägivad.
Ennast gnostikuteks nimetanud algkristlased uskusid, et lunastusele jõuab erilise „kõige olemasoleva tõelise olemuse teadmise" kaudu, mida pole võimalik õpetada, vaid pühendatavale ainult vahetult ilmutada. Samuti uskusid nad nagu Ecuadori hivarod, et materiaalne maailm, milles me elame, on üksnes illusioon, kuhu hing on lõksu langenud, ning et reaalsuse nägemise ainus viis on nägemusseisundisse sisenemine. Meie ei tea, kuidas gnostikud seda tegid (ehkki mõned vaevlesid kindlasti vabatahtlikult karmides katsumustes ning võib eeldada ka seenekultuse harrastamist). Hivarode puhul pole igatahes mingit kahtlust, et nemad pruukisid hallutsinogeene - peamiselt ayahuascat Antropoloog Michael Ripins-ky-Naxon selgitab:
Hivarode uskumuse kohaselt saab eluenergia spirituaalseid ja metafüüsilisi võimalusi ammutada hallutsinogeenidest. Nõnda sisenetakse meie maailma antipoodi, spirituaalsesse ilma, kus saab omandada suure kosmilise põhjuslikkuse teadmisi. Kõik teispoolsuses toimuvad sündmused on „tõelise" reaalsuse ilmingud ning mõjutavad eksistentsi igapäevaseid füüsilisi aspekte. Järelikult peetakse igapäevast mittevisionäärset elu ..võltsiks" ja ..vääraks".
Umbes esimesest kuni kuuenda sajandini kirjeldasid gnostikud ja nende „paganlikud" nõod hermetistid just nõnda inimeste hädasid materiaalsete illusioonide maailmas.
Seega on kõik maised asjad, mu poeg, mittereaalsed, kuid mõned neist - mitte kõik, vaid ainult mõni - on reaalsuse jäljendid. Ülejäänud on illusioonid ja pettus, mu poeg, sest need koosnevad ainult näivusest. Kui see näivus ülevalt laskub, siis saab sellest reaalsuse imitatsioon. Aga peale selle jääb üleval peituva jõu toime illusiooniks.
Kõik asjad, mida silm näeb, on lihtsalt pettekuju ja olematud piirjooned, kuid see, mis silmale märkamatuks jääb, on reaalsus.
Sa pead mõistma, et reaalne on see, mis alati on, ja ainult see. Aga inimene pole see, mis alati on, seega inimene ei ole reaalne, vaid ainult näivus.
Hermeetilistest tekstidest ja 1945. aastal Ülem-Egiptuses Nag-Hammadis taasavastatud algsete gnostiliste tekstide kogumist võib leida palju samasuguseid igapäevareaalsuse võltsi olekut taunivaid ning visionaarse ilma vastupidist tõde tunnistavaid avaldusi.16 Ent alates neljandast sajandist represseeris kujunev katoliku kirik raevukalt niisuguseid vaateid; selle preestrid jutlustasid pimedat usku tahumatute, maiste ja hoolikalt tsenseeritud kristlike pühakirjade (neist kujunes kanooniline uus testament) sõnasõnalisse tõlgendusse. Need katoliiklikud „jumalasulased" ei toetanud oma „karjas" mingil juhul isiklikku ilmutuseotsingut (ja nõnda illusioonist pääsemist), vaid nimetasid ennast ja oma kirikut ainuvõimalikuks kanaliks, mille kaudu jumalikud soovid jõuavad massideni ning mille kaudu massid saavad suhelda jumalikuga. Nende spirituaalse monopoli säilitamise ja süvendamise iha oli nii sihikindel, et kolmeteistkümnendal sajandil keelas paavst Euroopa paljudes paikades ilmikutele vana ja uue testamendi raamatud, „välja arvatud Taaveti lauluraamat, breviaar ja Õnnistatud Neitsi tunniraamat". Isegi need tohtisid olla ainult ladina keeles. Nende raamatute tõlkimist rahvakeelde, et inimesed neid mõistaksid, ja, veelgi hullem, niisuguste tõlgete levitamist peeti ketserluseks ning see äratas inkvisitsiooni tähelepanu.
Väike tekstiproov maiuspalast shamanile.

Soma mõistatus
Üsna tagasihoidlikul suurendamisel selgub, et tungaltera viljakehad on tegelikult tillukeste purpurpunaste seente kobarad.
Teine palju suurem seeneliik, Amanita muscaria ehk punane kärbseseen, on mükoloog R. Gordon Wassoni ning indoloogide Stella Kamrischi ja Wendy 0'Flaherty järgi kõige tõenäolisemalt mõistatusliku soma lähteallikas.
Seda kuulsat teadvust teisendavat preparaati mainitakse Vana-India pühakirjades vedades.
Neljast vedast vanim, „Rigveda", pärineb nüüdishinduismi algusest, usutavasti ajast 3000 aastat või veelgi kauem tagasi. See kirjeldab somat kui jumalat, kui taime ning sellest taimest ekstraheeritud või pressitud jooki.
Vedades on kuni miljon sõna, millest kümned tuhanded on pühendatud somale, kuid meil tarvitseb ainult tsiteerida mõnda rida, et edastada selle joogi hallutsinogeensed omadused ja eksimatult šamanistlikud alatoonid.

Nagu tuulehoovused on see jook minu üles tõstnud. Ega ma ometi ole somat joonud?

Üks minu tiib on taevas, teine lohiseb järel. Ega ma ometi ole somat joonud?

Ma olen suur, tohutu suur! Lendan pilvedesse. Ega ma ometi ole soma't joonud?

Maa nabas [peitub soma], see on ühtaegu taeva tähtsaim tugi.

Põleva [soma] sõel on levinud taeva kojas. Selle jahmatav võrk on kandunud kaugele...'''
Oleme joonud soma't, oleme saanud surematuteks, oleme jõudnud valgusse, oleme leidnud jumalad.

Ajaloolise perioodi alguseks olid hindud algse soma-taime identiteedi ammu unustanud. Probleem köitis kõigepealt lääne teadlaste tähelepanu 1784. aastal, kui seda mainiti „Bhavadgita" tõlke allmärkuses. Isegi praegu vaieldakse selle üle elavalt. Kõige veenvamaks on osutunud Wassoni tõendid, mis seostavad soma hallutsinogeense kärbseseenega. Lühidalt:
o Vedades kirjeldatud soma-taime puhul ei mainita lehti, juuri ega oksi; sellega sobib kõige paremini seen.
o Vedad mainivad somat sageli kui aja ekpad (sõna-sõnalt, „mitte-sündinu, ühejalgne"). See viitab mõjukalt seenele, „mis võrsub mõistatuslikult ja seemneteta, olles seega „mittesündinu". Samamoodi võib antropomorfselt võttes selle vart pidada „üheks jalaks"."
o Soma värvuse kohta öeldakse „Rigvedas" mõnikord hari, mis tähendab helepunaseid kuni kollakaspruune toone. Värske punane kärbseseen on helepunane, kuivanud seened on kollakas-pruunid.

Tõenäoliselt säilitati neid seeni kuivatatult (seejuures toimuvad neis teatud keemilised reaktsioonid, mis muudavad toime tugevamaks; vajaduse korral immutatakse neid enne pressimist vee, piima või vedela võiga, nagu soma-rituaalis kirjeldatakse.
o Seda sõna kasutatakse „Rigvedas" sageli, kirjeldustest selgub, et somal on „hulk tähendusi, kaasa arvatud rõõm, joobumus ja mõtteilmutus. Samuti viitab see jumalate ja esivanemate taevalikule õndsusele ning selles kontekstis on soma kõige sobivam tõlkevaste „õnnejoovastus" või „vaimustus".
Paljud muud tsiteeritud tõendid on liiga detailsed, et neid siinkohal korrata. Ent sellegipoolest esitame katkendi „Rigvedast" (IX:74), mis näib sisaldavat piisavalt üksikasju, et tõestada Wassoni teesi: soma on Amanita muscaria. See lõik kõlab nõnda.
Soma, eluga küllastunud tormipilv, on vedel selitatud või, piim. Rännutee naba, surematu ürgollus, see ärkas ellu kaugel eemal. Ettekirjutatud jumalateenistuskorra kohaselt tegutsevad, sügavalt andekad austavad igati somat. Puhetunud mehed eritavad voolavat somat

Vedades kirjeldatud preestrid, kelle tursunud põiest eritub „voolavat somat, viitavad kindlalt Amanita muscaria'\e, sest punane kärbseseen on ainus psühhoaktiivne organism, mille toime pärast inimese seedesüsteemi filtri läbimist säilib või koguni tugevneb. Seetõttu satub soma tõepoolest uriini.
Wasson on hallutsinogeense toimega seeni ulatuslikult uurides viibinud maailma paljudes paikades, enne Indiast huvitumist pikka aega ka Siberi samaanide hulgas, mistõttu ta teab väga hästi, et need, kes Siberis...
... joovad hallutsinogeense toimega seene mahla, säilitavad uriini, mida selle joovastava, algsest võib-olla veelgi mõjukama toime tõttu rüüpavad teised, sest on põhjust arvata, et seene iiveldust tekitanud teatud koostisosad kurnatakse inimorganismi läbimise ajal välja. Räägitakse, et uriini olevat võimalik ikka ja jälle juua, kuni see on läbinud viie inimese keha, alles siis kaotab see oma toime."
Edasi osutab Wasson „Rigveda" teistele lõikudele, kus jumal Indra joob soma\, „eritab seda päev päeva järel", ning müütilised hobusekujulised Rudrad urineerivad samamoodi somat. Kõik see jätab väga naljaka mulje, kui me pole valmis tunnistama, et see iidne hallutsinogeenide kultus, kus kasutatakse samaanidele hästi tuntud punase kärbseseene nägemuslikku sädet, millest sündisid ka vedad, kujunes juba kauges esiajaloos. Minu arvates järeldab Wasson laitmatu loogikaga:
Kui juua teed, kohvi, piima või õlut, siis hiljem ei väljutata kehast mitte teed, kohvi, piima või õlut, vaid uriini. Miks peaks Indra eritama somat, miks peaksid ka Rudrad arvatavasti seda tegema? Kuidas said veda preestrid teada, et soma-uriin on samuti soma, kui nad polnud seda joonud?

Täna siis Kreeka ja Eleusise müsteeriumid
Elu lõpp ja selle jumalast saadetud algus
Vaevalt pooletunnise sõidu kaugusel tänapäeva Ateenast asub iidne Eleusise pühapaik, nüüd tähtsusetu ja varemetes, ehkki kunagi oli see antiikaja kõige kuulsama, Demeteri ja Persephone müüdile pühendatud „müsteeriumikultuse" kese. Mainitud müüt pajatab, kuidas Demeter siirdus allilma, et surmast ära tuua oma tütre Persephone hing - tegemist on šamanistliku missiooniga, mis austab elu, taassünni ja uuenemise jõude. Neist jõududest peeti nii sügavasti lugu, et kord aastas, meie septembrikuus, kogunesid tuhanded palverändurid kõikidest Kreeka piirkondadest Eleusisesse, kus elav Persephone olevat maast välja sööstnud. Nende palverännaku lõppsiht oli suur telesteerion, pime pühitsustempel, mille paljud sambad koondusid anaktooroniks nimetatud siseruumi ümber, kust tseremooniate haripunktil materialiseerus mingi kogu „keset suurt valgust".
Mainitud nägemust peeti sageli Persephoneks, kes „tuli tagasi surnust, kaasas surmariigis eostatud vastsündinud poeg".
On raske midagi muud teada saada nägemustest, mis palveränduritele Eleusises avanesid. See pühamu kaitses üllatava eduga oma mõistatusi pika aja kestel, mõne teadlase arvates funktsioneeris see lakkamatult koguni 2000 aastat, enne kui kristlaste diktaat templi neljandal sajandil lõpuks sulges.
Aegade jooksul läbisid selle väravaid sajad tuhanded inimesed, sealhulgas ka Antiik-Kreeka kuulsused Platon, Aristoteles ja Sophokles, kuid peaaegu kõik vaikisid seal nähtust - tõepoolest, nad olid kohustatud „surma või pagendamise hirmus" saladust hoidma.
Seetõttu teame vähe üksikasju, kuid tollastelt palveränduritelt on meieni jõudnud ebamääraseid
vihjeid, et Eleusise rituaalid ja sealsed nägemused muutsid osalisi ning pärast polnud nad enam kunagi endised. Sageli kinnitati, nagu oleksid nad täielikult kaotanud surmahirmu ning olevat valmistunud teispoolseks eluks varjude maal. Pärast pühendamist Eleusises olevat Sophokles kuulutanud: „Kolmekordselt õnnelikud on need surelikud, kes on näinud neid Hadese juurde suundumise riitusi, sest neile üksi on kingitud seal tõeline elu. Kõikidele ülejäänutele on seal ainult kurjus."

Samamoodi kinnitas luuletaja Pindaros, et tema nähtu oli kinnitanud eksisteerimise jätkumist teisel pool hauda ning et ta oli õppinud Eleusises kogetust suuri tõdesid: „Õnnelik on see, kes on näinud neid riitusi ja läheb õõnsa maa alla, sest ta teab elu lõppu ja teab ka selle jumalast saadetud algust."
Arheoloog George Mylonas kinnitab, et antiikmaailma suurte ja peaaegu suurte inimeste kõiki neid ning palju teisi analoogilisi tunnistusi lugedes...
... jääme paratamatult uskuma, et Eleusise müsteeriumid ei olnud tühi lapsik tembutamine, mida kavalad preestrid talupoegade ja võhikute lollitamiseks korraldasid, vaid sisukas ning tähendusrikas elufilosoofia, mis jagas pisut tõtt inimese hingest. Seda usku süvendab Cicero kirjutatu, et Ateena pole andnud maailmale midagi vaimustavamat või jumalikumat kui Eleusise müsteeriumid. Meenutagem taas, et Eleusise riitusi peeti umbes kaks tuhat aastat järjest; et tsiviliseeritud inimkond austas ja õilistas kaks tuhat aastat neid riitusi. Siis oskame hinnata Eleusise tähendust ja tähtsust.. .
Mylonas oli kindel, et pühamu edenes imepäraselt nii pikka aega sellepärast, et see „rahuldas inimsüdame kõige siiramaid igatsusi ja sügavamaid ihalusi", kuid ei temal endal ega kellelgi teisel olnud 1961. aastal, kui ta neid sõnu kirjutas, tegelikult õrna aimugi, kuidas õnnestus nii keeruka trikiga toime tulla. Vihjati ainult, et see on kuidagi seotud „elu filosoofiaga", kuid filosoofia vajab omaksvõtmiseks aega. Ometi on selge, et kõiki palverändureid vapustas ja muutis Eleusises mingi võimas ning vahetu kogemus, mis langes neile osaks telesteerionis viibitud ööl; nad nägid visioone, kuulsid hääli ja kohtusid üleloomulike olenditega.
Saladustõotus ja tuhanded vahepeal möödunud aastad tähendavad seda, et teada on õige vähe, sest Eleusisest on meieni jõudnud üsna piiratud algandmeid. Sellegipoolest on säilinud siia-sinna pillatud võtmeid, mis aitasid uurijatel telesteerionis tegelikult toimunust selgema pildi luua. Aristoteles kinnitab, et see oli „pigem kogemus kui mingi õpetus". Palverändur Sopater pajatab meile, et tema pilgule avanes schema ti, „mingi vorm või kuju, mis hõljus maapinna kohal". Platon väljendab ennast pisut selgemini, rääkides phantasmata st ehk tontlikest viirastustest, aga Pausanias on kirja pannud, et pühendamissaal „sai vaime täis".
Samuti on olulised paljude kirjeldatud füüsilised sümptomid, nimelt...
... hirm ja jäsemete värisemine, peapööritus, iiveldus ja külm higi kehal. Siis ilmus nägemus, midagi keset hiilgava valguse aurat, mis äkki pimendatud kambris välgatas. Silmad polnud kunagi midagi niisugust näinud... Maa ja taeva lahutusjoon sulas valgusesambaks.
Mõtle hallutsinogeenile
Mida tuleks arvata sellest silmatorkavast sümptomite kogumist, milles on ühendatud imepärased nägemused füüsiliste tervisehäiretega? Bostoni ülikooli klassikaliste uuringute professor Carl A. P. Ruckil on selle kohta kindel arvamus.
Kindlasti tekitati pühendamissaalis hallutsinatoorne reaalsus ja kuna puhuti nägi niisugust visiooni kuni kolm tuhat inimest aastas, seega rohkem kui oli tavalise antiikaja linna elanikkond, siis näib selge olevat, et kasutati mingit psühhotroopset uimastit.
Peale maailmakuulsa mükoloogi R. Gordon Wassoni ja LSD avastaja Albert Hoffmani oli Ruck kolmas liige tuntud teadlasdetektiivide meeskonnas, kes kulutas 1970. aastate esimesel poolel ohtralt oma vaba aega, püüdes lahendada Eleusise mõistatust. Nad pöörasid tähelepanu hästi dokumenteeritud faktile, et iga telesteerionisse sisenenud palverändur oli kohustatud jooma «erilist võlujooki (kykeon), mis oli müsteeriumi oluline osa".
Kas see keedus võis olla psühhedeelse toimega? Õnneks on Homeros talletanud joogi koostisosad seitsmendast sajandist eKr pärit Demeteri hümnis, niisiis peaksime selles selgusele jõudma. Esimesel pilgul pole üldse hallutsinogeenidega tegemist, sest kirjas on süütult oder (alphi), vesi ja münt (glechon).
Ent uurimisgrupi mükoloog Gordon Wasson teadis, et odral ning muudel vabas looduses kasvavatel või kultiveeritavatel rohttaimedel levib seenparasiit tungaltera, mis sisaldab hallutsinogeenseid alkaloide. Just samast seenest eraldas Albert Hoffman 1943. aastal esimese LSD annuse. Hoffman kirjeldab juhtunut järgmiselt.
1975. aasta juulis külastasin ma oma sõpra Gordonit tema kodus Danburys, kus ta esitas mulle äkki küsimuse: kas kunagi muistses Kreekas elanud inimene võis leida tungalterast hallutsinogeeni eraldamise meetodi ning kogeda midagi samasugust nagu LSD või psilotsibiini toimel. Vastasin, et see võib tõepoolest nõnda olla, pidasin pisut aru ja lubasin saata talle ülevaate, mida me praegu sellest teame.
Hoffmanil kulus selle ülesande täitmiseks kaks aastat, tal tuli sooritada palju laboriuuringuid, sest juba keskajal teati, et tungalteraga mürgitatud rukis on tugev mürk (vt kaheksas peatükk), mistõttu tal tuli veenduda, et Eleusise preestrid oskasid eraldada hallutsinogeenseid alkaloide toksilistest ja surmavatest koostisosadest. Ta avastas, et tungaltera kaks peamist hallutsinogeeni ergonoviin ja lüsergiinhappe amiid on mõlemad vees lahustuvad, kuid mürgised alkaloidid nagu ergotamiin ja ergotoksiin mitte. Kogu Kreekas parasiteerib tungaltera odral, mis on kykeoni koostisosa, ning Hoffmani arvates oli preestritel suhteliselt kerge eraldada nägemusi tekitavaid alkaloide. „Hallutsinogeensete toimeainete eraldamine vesilahuses mittelahustuvatest toksiinidest ergotamiinist ja ergotoksiinist oli Kreeka muistsetele inimestele täiesti jõukohane."
Ehkki Eleusise preestrid olid pühendunud muuseas ka nisu- ja odrakasvatusele viljajumalanna Demeteri nimel, osutab Hoffman, et nakatatud odraterade uhtmise asemel oli neil veelgi lihtsam meetod. Kogu Vahemere äärsetel aladel looduses kasvaval rohttaimel Paspalum distichum parasiteerib tungaltera liik Claviceps paspali, mis...
... sisaldab ainult hallutsinogeenseid alkaloide ning mida saab pulbriks peenendatuna vahetult kasutada... Aja jooksul võisid ususaladusi seletavad peapreestrid kergesti avastada rohttaimel Paspalum distichum kasvava seene Claviceps paspali. Sellest sai vahetult lahjendamata ja puhast hallutsinogeeni. Aga ma mainin seda ainult võimaluse või tõenäosusena, mitte sellepärast, et Wassoni küsimusele vastamiseks oleks meil P. distichum'it vaja... Vastus on jah. Kunagi muistses Kreekas elanud inimesed võisid saada tungalterast pärit hallutsinogeeni.
Viimsedki kahtlused, et Eleusise püha võlujook oli tõepoolest psühhoaktiivne keedus, hajusid, kui teadlased leidsid tõendeid, et...
... klassikalisel ajal hargnes kurikuulus skandaal, sest selgus, et paljud Ateena aristokraadid olid hakanud pühitsema müsteeriume kodus joobnud peokülaliste seltskonnas.100
Pillerkaaritajate hulka kuulus ka hiilgav, kuid häbitu poliitik ja väejuht Alkibiades, kes mõisteti Eleusise müsteeriumide rüvetamise eest aastal 415 eKr surma ning kes põgenes tapalavale astumise asemel Spartasse.
Juhtunu osutab hästi, kui tõsiselt Ateena võimud suhtusid niisugustesse süütegudesse; see tähtis lugu avab meile ka müsteeriumide südameks peetud nägemuslike elamuste tegeliku olemuse. Me teame nüüd, et niisugused kogemused ei piirdunud Eleusise püha pinnaga, vaid neid võis nautida isegi erapeolauas kykeoni juues.
Kuidagi ei pääse järeldusest, et nägemusi põhjustas uimasti; tänapäevalgi pruugitakse lõõgastumiseks kunagist püha hallutsinogeenset taime.
Lõpuks, kuid samuti olulisena, mainigem sedagi, et Eleusise jumalannat Demeteri ennast nimetati mõnikord Erysibeks, mis tähendab sõna-sõnalt „tungaltera", ning Demeteri hümnis on kolm korda mainitud, et tema rüü oli „tumepurpurne", sama värvi nagu tungaltera valminud viljakehad.
Kõikidel neil ja muudelgi põhjustel järeldas professor Ruck: „Mina ja mu kolleegid tõlgendasime Eleusise müsteeriume kui šamanistlikke ühistseremooniaid, mille käigus tarvitati uimasteid."
Siinkohal mõtleme veidi ka tšuudide peale, on ju meil tungatera seotud rukkiga.

Huvitav muidugi see, et igast sajast inimesest kahel on juba looduslikult DMT tase organismis üle kriitilise piiri, mille puhul hakatakse nägema teisi kihte ja neid kes seal elutsevad.
Para uurimisgruppidel oleks kõige odavam peale tehniliste vahendite muretseda oma piirkonnast mõned noored naised meediumid paranähtuste uurimiseks.
Suurriikidel on nad kogu aeg kõrgelthinnatud tajuvahenditeks.
Edasi vist tasuks lugejatel võtta ja läbi lugeda Graham Hancocki Üleloomulik, seal veel mitme usundi juures kasutatud abivahendid kihtides rändamiseks.

tungalterast ise endale seda abivahendit valmistada on ikka tõsine riskibisnes
tolle mürgitus pidi ikka väga jõhker olema
Lõuna-Ameerikasse sõitmine ka liiga kallis
igatpidi keeruline see teistesse dimensioonidesse jõudmine

Kõik ei peagi kerge olema kulla robot.

Teadmiseks niipalju, et ükski neist abivahenditest pole sellise toimega nagu te arvate, kõik ju teavad kuidas alkohol mõjub ja loodavad samasugust mõnuainet tarbida.
LSDga pidi olema kõige hullem võimalik teadvustamata kontrollimatu soov enesetapuks ja seega reegel, et teda ei tohi iial ilma saatjata, st inimeseta kõrval kes jälgib kainelt toimet, kasutada.
Sama jutt on ka teiste droogidega, kasutada võib ainult seal kus on järelvalve, samas mõju võib olla mitme päevane, aeg peab olema vaba, niiet jalad selga ja Hollandisse või Inglismaale, aga kõigepealt ikka loe Üleloomulik kaanest kaaneni läbi.
Ja neid vahendeid ei tasu võtta huvi pärast, need pole mõnuained võid oksendada sisikonna välja või koomasse langeda.

[Muudetud: 1-12-2009 VironShaman]

VironShaman, ma võin sulle väga julgelt kinnitada, et näiteks LSD ja DMT puhul sa oma sisikonda välja ei oksenda. Seda võib juhtuda muidugi Ayuhasca või Meskaliini puhul, aga sel juhul oleks vaja üks korralik pangetäis kaktuseid endale sisse keerata ja kõigil meil ju selleks piisavalt mõistust on, et seda mitte teha.
(Muidugi, jätame välja looduslikud droogid, mille tarvitamisel alati oksendatakse, aga sel juhul jääb sisikond ikka omale kohale.)

LSD tripp kestad neljast, maksimaalselt, kaheteistkümne tunnini. Võib esineda muidugi "flashbacke", aga tavaliselt ühekordse tarvitamise puhul seda ei juhtu.
DMT on minutite mäng.

Ja kui neid asju mitte huvi pärast teha, milleks siis veel? Mingisugune ürgne kutsumus tekitab meis ikkagi huvi, et mis seal reaalsuse taga ennast peidab.

Horus, Vironshaman räägib LSD juttu ühe raamatu põhjal mis tervenisti oli kirjutatud ühe mehe tripikogemustest kuuekümnendatel, siis kui see kraam veel keelatud polnud.
John Lilly. The Center of the Cyclone (An Autobiography of Inner Space) Minul on see raamat venekeelsena.
Siin ingliskeelne raamat.
http://www.scribd.com/doc/3417359/ebookt...spacelilly
Ja pole sugugi üleliigne teist ilma külastaval tegelasel siin ilmas valvas ja abivalmis sõber ohtude eest valvamas pidada.
Üks oht on neil asjadel veel, kui oled mingi firma või ettevõtte tööline, võib peale neit aineid tekkida vastuolud juhtkonnaga, sest sa nägid tripi ajal ära mis sinuga omanik tegelikult teeb ja muidugi andsid talle kohe teises kihis tappa, pärast seda võid olla vallandatud ilma et öeldakse põhjus.
Paljud ettevõtjad on nägijad ja toidavad töölistega peale töötegemise ka oma abivaime, kui seda ära näha, pole enam tööline hea söök ja vahetatakse välja magusama pala nimel oma abivaimudele.
Ürita parem uurida seda mis on raha taga ja ära pärast virise, et need ained muudavad elu mõtet ja arusaamu rahast ja rahaga juhitavast maailmast.
Me elame tegelikult korraga mitmes kihis, kõik sündmused valmistatakse ette teistes ilmades ja siia reaalsusesse sünnivad nad alles pärast väljakaklemist sõjameeste ilmades kus kogu elu on lõputu võimu ja energi kahmamise sõda.

[Muudetud: 1-13-2009 VironShaman]

[Muudetud: 1-13-2009 VironShaman]

Selles olen sinuga muidugi päri, et "kainet" inimest oleks seltskonda alati tarvis.
Selle firma jutuga on niimodi, et võib küll näha igasuguseid nägemusi, aga kui inimesel on ikkagi mingisugused moraali ja esteetika reeglid paigas, siis ta ei jookse oma ülemusele vastu hambaid andma, ainult selle põhjal, mida ta tripi ajal "teada sai".
LSD suuremate kogustega aga tuleks tegelikult ettevaatlik olla. Füüsiline mõju on praktiliselt olematu, kuid sinu seesmise maailma võib see alguses ikka päris sassi lüüa.
Eriti kehtib see just inimeste puhul, kes on keskmisest natukene rumalamad. Informatsiooni tuleb lihtsalt liiga palju ja mingi hetk võivad tekkida näiteks paanika häired.
"Apelsini" sisse, peale trippi, vast päris ei sattu, kuid inimestel, kellel on natukene nõrgem psüühika või näiteks väikesed mentaalsed kalduvused, soovitaksin ennem ikkagi järele mõelda.

Füüsiliste puuete kohta nii palju, et meil oli pundis ükskord üpris raske kuulmispuudega isik. Kasutas aparaati ja ka sellega oli tal probleeme normaalselt kuulda. Nii kummaline, kui see ka ei ole, siis kusagil pool tundi, kuni tund, pärast manustamist, tema kuulmine märgatavalt paranes, mis oli meile kõigile üpris suureks üllatuseks. Mõju kadudes, taastus ka puue ja mees nii hästi enam ei kuulnud...võta näpust.(Aineks oli LSD asemel Psilocybin.)

[Muudetud: 1-12-2009 Horus]

VironShamani juttu lugedes turgatas ka kohe pähe,et kust pärinevad meie põlisrahva vaimud ja kodukäijad ja muidu tondid.Eks tol ajal veel ei kasutatud igast keemiat,et vilja puhtana hoida.
Mingi 13 a tagasi umbes oli mul ka suvila kõrval mahajäetud viljapõld.Täpselt ei mäleta mis vili oli,aga tungaltera oli kohati peal.Õde veel hoiatas ka,et ära neid mustasid jurakaid söö. Nüüd enam vili seal ei kasva ainult mingi võsa ja muu malts. Aga jah seda peab mingi keemik kommenteerima,palju need kogused olla võisid,ja kui tõsised mürgistused tekkisid

Aga jah kui kangemaid aineid nagu LSD,Seened,kaktused, proovida,siis on vaja kindlasti .
vaja minna kuskile tsivilisatsioonist välja ,võtta teadja inimene kaasa,hea tuju ka kaasa.Siis on võimalus väiksem,et reisi kinni jääd eluks ajaks.
Tavaliselt viib aga selge peaga ka omamoodi rännakule,kui oled toredate inimestega kuskil inimtühjas mererannas,kerge lõke põleb ja tähistaevas sirab:=)

[Muudetud: 1-12-2009 Kayaman]

Ülikooli ajal oli üks töö mis hõlmas ka osaliselt DMT tootmist.
Nimelt pidime DMT erinevatest taimedest välja ektraktima, et seda süstida roti corpus amygdaloideum*. Tulemused olid mõnevõrra hämmastavad. Rott nimelt suutis hulga paremini läbida erinevaid katseid kuid kahjuks suri ka selle tõttu. Mädapaise tekkis ajju.
Õppejõud teadis tol ajal rääkida ühte linna legendi, et paljud inimesed akadeemiliselt kogukonnast ekstraktivad iseendalt DMT näidiseid, eemaldavad seejärel erinevaid koostisi ja lisavad juurde ning siis sünteseerivad seda juurde ja süstivad suuremates kogustes tagasi. Tulemuseks pidi olema parem töötamis ja mõtlemis võime.

*Osa ajus mis on vastutatav mälu töötlemise ja emotsiooniliste reaksioonide eest.

see enesetapu jutt LSD puhul kõlab küll veidralt
ise korra teinuna võin rääkida seda, et absoluutselt kõik vägivaldsed asjad olid vastunäidustatud
paremat inimest oli raske leida
valed, uudisteportaalid, televisioon jne mis meile ennast iga päev peale pressivad muutusid kohutavalt vastikuks
isegi ambientmuusika mida ma vahel kuulasin reisi ajal tundus kohati liiga agressiivne ning eelistasin vaikust
mis muide mõtete peatamisel ei olnud enam vaikus vaid muutus mingiks surinaks
kuulmise kohta võiks seda ka öelda, et kui ma metsas ringi käisin, siis kuulsin isegi veetilkade langemist puudelt
sammud kajasid metsas vastu
ühe vea muidugi tegin
kõndisin autost kuskil kilomeetri kaugusele läbi metsa ja kui asi täie rauaga toimima hakkas ei osanud enam auto juurde tagasi minna kuna tükk aega oli tegemist et endale selgitada, et miks ma üldse peaks kuhugi minema
kui leidsin, et siiski ohutum oleks auto juures olla, siis tee leidmine sinna oli äärmiselt keeruline kuna maastik oli hoopis teistsugune
aga ju siis taju ikkagi juhatas tagasi ilma suurema otsimiseta
kokkuvõtteks võin öelda, et endal jäi mulje, et see kogemus oli nagu saun teadvusele
kogu su käitumine ja olemus võetakse juppideks ja hekseldatakse läbi korduvalt, et saaksid aru mida sa valesti teed ja kuidas oleks mõistlik käitumine, nii et ei tee endale ega teistele halba
olin veel pool aastat peale seda korda palju parem inimene kuni elu läks jälle vanasse roopasse

Fortes artikkel DMT-st
http://forte.delfi.ee/news/teadus/articl...9&l=fplead
Tundub nii, et eesmärgiks on võetud tulevikus inimeses leiduva DMT neutraliseerimine kasvõi näiteks vastsündinuid vaktsineerides.
Jääb selline mulje igatahes.
Tahetakse lammastest veel lambamaid teha.