27-12-2008 23:29
Patagoonia pilvede all...29 (Kummitus-raketid)
Tervitus Zed:ilt austatud foorumikaaslastele!
Alustame nüüd taas tasapisi kui vaid Must Päike jõudu ja jaksu annab ja olud võimaldavad, jätkuvate kirjatükkidega.
Tänan Teid kõiki, kes Te hoidsite teemat virge.
Niisiis, jätkame sealt kuhu viimati pidama jäime ...
„Taevarong“ on leidnud oma „rööpapaari“ ja nagu korralikule raudruunale kohane, viib nüüd talle usaldatud lasti ja reisijad kindlalt kohale.
Lennuki juhikabiini uks on pärani. Oma istekohalt näeb alampolkovnik vaid tükikest kabiini esiaknast ja paremal pool istuva tüürimehe nahkjopes turja. Läbi avatud ukse ja mootorimürina on kuulda kuidas nii tüürimees kui arvatavalt teisel piloodiistmel istuv - alampolkovnikule hetkel nähtamatu, aga hääletoonilt juba tuttav metallhammaste omanik - arutavad väga üksikasjalikult kodu-väosa söökla menüüd … „Jaa, kui ikka Stepanõtš tušhonkat (lihakonserv millega punaarmeed varustas lend-lease abi korras USA.- autor) kastrulisse makaronide sekka virutab…
TVAJU MATJ!!!...POLUNDRA!“ – katkeb „nähtamatu plekkhamba“ sügavmõtteline gastronoomiline heietus ehtmereväelasliku röögatusega.
Alampolkovnik Narõšhkin on hetkega virge ja tegus – rammestus kadunud, käed pigistamas istme käetugesid… Sama ei saa öelda aga ta kaaslase, leitnandikese kohta … Äsja ladvaõunana säranu on omandanud äkiliselt tuhkhalli näojume, ta ohvitserimüts on viltu ühel kõrval, pungil silmi põrnitseb ta kuhugi Narõšhkini selja taha.
Leitnandikese neljakandilise kuju võtnud suust aga kostab hale nõrk inin …
Järgides leitandi pilku, pöördub alampolkovnik ja vaatab vasaku parda illuminaatorist välja …
Kohe Dakota vihmapiiskadest märja kandepinna kõrval, samal kursil ja peaaegu tiib-tiivas kinni, lendab teine lennuk… Hallikas-rohelist keret ja tiibu katmas kamuflaazhi sigri-migri… ja lennuki kerel… Narõšhkini sisikond tõmbub krampi… iga punaarmeelase õudusunenägudest tuttav kujund – Luftwaffe must-valge Teutooni rist.
„Kuidas siis nii… siin? Keset Siberi avarusi, üle kahe tuhande kilomeetri kaugusel rindest?“ Kabiinist kostab kahehäälset vihast röökimist:
„Bljää… gad…Palatš…“… „Pošhol na štõkovku!“… „Tvaju…maju!...Teperj krõšhka!... (Neetud! Timukas (vene lendurižhargoonis nimetati nii ühte parimat ja kurikuulsamat Luftwaffe hävitajat Focke-Wulf Fw 190) …“Läks sõlmele“ (pilotaašhielement, eelnes ründele)…“Nüüd on lõpp!“)…
* * *
1986 aastal teatasid Nõukogude Liidu Riikliku Geoloogiavalitsuse geoloogilise luure Lääne-Siberi ametkonna spetsialistid, et nende ekspeditsioonirühma liikmed leidsid taigas, Severo-Jenisseiskist põhjas lennukivraki.
Tegemist oli sõjaaegse DC-3 Douglasega, kus mahapõlenud punalennuväe tähiste alt olid tulekahjuleegid ilmutanud USA õhujõudude valged viisnurgad.
Lennukivrakk oli küllaltki komplektne, selgelt oli märgata huku põhjustanud kuulipildujavalangute tabamused deformeerunud lennukikerel.
Juurdlusesse kaasatud nn. „kompetentsed organid“ tegid kindlaks, et lennukit oli tabanud üle saja 13 mm kaliibriga saksa aviokuulipilduja kuuli.
Kaks sellist MG 131 marginimetust kandvat relva kuulusidki just Luftwaffe laialtlevinud hävitajatüübi Focke-Wulf Fw 190 pardarelvastusse.
See leid ei olnud organitele esimene.
Kahe aasta eest, 1984 aasta septembris leidis Riikliku Geodeesiaameti töögrupp tundrast, eemal igasugusest inimasustusest õhulahingus allatulistatud punaarmee raske ründelennuki Iljušhin Il-2 Šturmovik rusud.
Ka sellel lennuki huku põhjuseks tuvastati kaotatud õhulahing Luftwaffega.
Arhangelski sõjaväeringkonna juurdluskomisjon selgitas välja, et see lennuk oli tõusnud koos teise samatüübilise saatelennukiga õhku 1942 aasta augustis sõjaväelennuväljalt Arhangelski all.
Lend oli salastatud, sest ühe lennuki pardal viibis reisijana polkovnik Fjodor M. Popov, äsja Balti mere Sõjalaevastiku õhujõudude staabi ülemaks määratuna.
Kuigi planeeritud lend toimus sügaval Venemaa tagalas inimtühjade avaruste kohal, ei jõudnud kumbki hästirelvastatud ja soomustatud rasketest ründelennukitest määratud sihtkohta.
Asjatundjate arvamuse kohaselt ei olnud puht tehniliselt lihtsalt võimalik, et ükski Luftwaffe Teise Maailmasõja aegsetest hävituslennukitest oleks Teljeriikide poolt kasutusel olnud rindelähedastelt lennuväljadelt suutnud pikendada oma tegevusraadiust kaugele Venemaa ja Siberi sügavustesse.
Nii oletaski juurdluseks loodud sõjaväekomisjon „Poisk“, et kusagil regioonis pidi paiknema Luftwaffe salajane baas.
Kes otsib, see leiab.
1989 aastal selgus, peale antud regiooni aerofotode söötmist sõjaväe kosmoseseire andmetöötluskompleksi „Iskra“ ja vastavate parameetrite andmist, et Siberis Okulovo järve läheduses asetsevadki rajatised, mis on iseloomulikud Saksa Luftwaffe II Maailmasõja aegsetele välilennuväljadele.
(Jätkub)
[Muudetud: 27.12.08 zed]
Tõde läbib kolm staadiumi: 1 - naerdakse välja, 2 - võideldakse vastu, 3 - võetakse kui enesemõistetavat...
|